Kirjeldage palun kontsert-etenduse “Lindude äratamine” sünnilugu ja ettevalmistusprotsessi. Kui suur produktsioonitiim oli kaasatud projekti?

Alates 2010. aastast on segakoor Vox Populi koostöös lavastajate Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga tähistanud helilooja Veljo Tormise ümmargusi tähtpäevi kontsertlavastusega. 2015. aastal, kui Tormis sai 85, viisime kontsertlavastuse “Meditatsioonid Tormisega” ka Ameerika Ühendriikidesse ja sõime Tormise auks valmistatud sünnipäevatorti koos väliseestlastega. Kui oli lähenemas Veljo Tormise 90. sünniaastapäev, saime taas lavastajate Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga kokku ning kuna meie ühine südamevalu on soomeugrilaste saatus, põimisime lavastusse soomeugrilaste rituaalid ja Tormise kirjutatud “Soome-ugri maastikud” ja “Unustatud rahvad”.

Soovisime tuua lavastuse Tormise sünnitalu õuele, kuid kui läksime talvel Kõrveaiale ja nägime tara taga mahalõigatud metsa, oli see sama kurb vaatepilt kui soomeugrilaste hääbumine Venemaa aladel. Otsustasime lavastuse ettekanda raiesmikul hommikul päikesetõusu ajal.

Produktsiooni tiim oli nii väike kui võimalik ja nii suur kui vajalik. Koorilauljaid oli veidi üle 40, keda õpetas liikuma ja kohal olema (raiesmik oli 300 m pikk, kus lavastus toimus) Rasmus Kaljujärv. Lauri Kaldoja tegi lavastusele heliefektid, valgusplaani koostas Airi Eras, lavastuse kunstnik oli Kairi Mändla. Plakatid kujundas Martin Pedanik. Kogu projekti juhtis Mirle Kabel. Tiimi lisandus veel tehnikuid ja abilisi, kes aitasid nii valgust kui heli teha, publiku poodiumeid kokku panna, vabatahtlikud, kes korraldasid parkimist. Lavastajad ja dirigent.

“Lindude äratamisse” valitud palad nõuavad samaaegselt lauljatelt nii häid vokaalseid võimeid, tugevat kooslauluoskust, kui ka usutavat näitlejameisterlikkust. Samuti esitatakse ca tunnine tekstirohke kava ilma nooti lugemata, peast. Kuivõrd koostöövalmid olid lauljad ja kui suurel määral loeb sellise projekti puhul isiklik usaldus dirigenti?

Minu hinnangul on lavastusprojekte alati oodatud. See toob kaasa ju koostöö erinevate inimestega ja juba sellepärast on põnev. Seetõttu on koostöövalmidus olnud alati olemas. Tõsi on see, et pinge on suurem kui tavalist kontserti andes, kuna laulud peavad saama pähe, lisandub narratiiv mida tuleb nähtavaks mängida. Seekord õpiti pähe 19 teost 14 keeles. Aga lauljad on nutikad: valmistatud on väga ägedaid ja töötavaid spikreid nii lauludest kui ka liikumistest, et võiks nendest lausa näituse teha.

Ma usun, et tänu lavastustele aastast 2010, on Vox Populi suurepärane üheshingav koor. Lisaks on kõik need lavastused saanud väga palju positiivset tagasisidet, mis on tegijatele väga oluline. Siinkohal suur kummardus meie ihulavastajatele Anne Türnpule ja Eva Kolditsale.

Usaldus peab olema ja mitte ainult dirigendi ja lavastajate osas, vaid eelkõige lauljate endavaheline usaldus. Vastasel juhul kogu laval nähtu logiseks ja ei oleks usutav.

Kas Tormise teoseid on tänapäeva noortele vajalik lahti seletada, või on lauludes käsitletavad teemad pigem ajatud?

Tallinna Rahumäe Põhikool kutsus meid “Lindude äratamise” etendusega 7.-9. klassi õpilaste ette Hõimupäeva tähistama. Hiljem palusin 8.-9. klassidelt tagasisidet ja selgus, et üht-teist on laval aimatav, kuid peale lahtiseletamist sai nähtu nende jaoks hoopis sügavama ja olulisema tähenduse. Kindlasti on vaja koolides rääkida meie hõimurahvastest, avada nende ajaloo ja tänapäeva tausta.

Millised olid väljakutsed ja õnnestumised teile kui dirigendile seoses sellise laiahaardelise projektiga?

Väljakutse on enamasti ühesugune – motiveerida lauljaid. Teen seda enamasti läbi väga kõnekate tekstide, millest arusaamine on üheks aluseks inspireerimaks lauljaid midagi selgeks (ja pähe) saama.

Õnnestumisi kogen ma nii proovisaalis kui ka suuremaid katarsiseid esineb ikka etendustel. Näiteks raiesmikul toimunud “Lindude äratamise” viimasel etendustel itkesime paljude laulude ajal koos lauljatega…elasime selle sisusse ise nii sisse ja saime ka muidugi aru, et ongi viimane etendus – eks see kõik hoidis emotsioonid laes. Õnnestumisi on aga ka väga väikestes asjades, mõnes heas sõnas või tänutunne pilgus. Kõik see teeb dirigendi õnnelikuks ja tööprotsessi saab lugeda õnnestunuks.

Tormise muusika on folkloorist ja loodustemaatikast kantud, põlisrahvaste laulude puhul lisandub ka laiem kultuuriline, ajalooline ja emotsionaalne mõõde. Kas Jaapanil on nendest aspektidest ka omaenda samastuv ühisosa, mille läbi suhestuda?

Jah, peale etendusi selgus alati, et ühisosa oli täiesti olemas. Jaapanlaste jaoks on loodusel elus väga oluline koht. Me oleme näinud hoolitsetud Jaapani aedu, kuid tegelikult nende foklooris on lindudel ning metsal tähtis osa. Me külastasime Jaapani põliselanikke, ainusid, ning selgus, et nende kultuuris on tähtsal kohal karukultus – täpselt samamoodi nagu hantidel (ka tänapäeval). Nende tantsud on rituaalsed tantsud ning mustrid meenutavad saamide omi. See oli midagi sõnulseletamatut, et lendad nii kaugele, kuid jõuad nagu sugulaste juurde. Suure tõenäosusega see nii oligi.

Kui edukalt õnnestus jaapanlastele täiesti võõras keeles edasi anda nende laulude tuum ja sisu? Kuidas selline konsert-lavastuse vorm kuulajatele mõjus? Milliseks kujunes sealse publiku vastuvõtt ja tagasiside?

Jaapani kontsertreisi planeerimine algas 2019. aastal ehk neli aastat enne, kui õnnestus tänu pandeemia lõppemisele sõita. Selle aja sees oli meil kohtumine kõigi vastuvõtjatega, kaasaarvatud kooridega, üle videosilla. Tutvustasime neile video abil Kõrveaial etendunud kontsertlavastust, laulsime vastastikku laule, rääkisime lavastusest lähemalt. Peale kohtumist jätkasime suhtlemist kirja teel ning vahetult enne reisi sai ka saadetud lavastuse laulude inglisekeelsed tõlked ning kontsertlavastuseks vajalik raider.

Jaapanlased tegid igale kontsertetendusele jaapanikeelse kava, kus olid ka laulud jaapani keelde tõlgitud, samamoodi ka lavastuse sisu. Seega publikule oli teada laulude ja lavastuse sisu, mis kindlasti kergendas sellisest žanrist nagu kontsertlavastus arusaamist.

Tagasiside oli absoluutselt peale iga etendust ülivõrdes. Tundus, et nad ei osanud midagi sellist oodata. Ja selles polegi midagi imestada, kuna kontsertlavastus kui žanr pole tegelikult olemas. Meie koorid on Eestis lavastajatega koostöös kontsertlavastusi ettekandnud, kuid mujal maailmas on selline vorm tundmatu.

Kui rääkida veel tagasisidest, siis kahtlemata kõige ülevam oli ühe emeriitprofessori ja dirigendi sõnad, kes ütles, et ta oli selles kontsertlavastuses midagi väga kodust ära tundud ja et pugesime läbi nende Jumalate seina. Ka Eesti suursaadik Mait Martinson kiitis nähtut väga ning ütles, et oleme kultuurimüüri lõhkunud, andes mõista, et edasi saab olema suhtlus Jaapani ja Eesti muusikute vahel veelgi lihtsam.

Kas reisil oli ka kultuurivahetuslik aspekt pikemas perspektiivis? Kas näete Vox Populi ja Jaapani osas võimalust veel tihedamaks koostööks?

Paar Jaapani koori plaanivad 2025. aasta laulupeoks Eestisse sõita. Me ootame neid väga ja oleme valmis nendega koostööks ka edaspidi. Loodetavasti saame anda Jaapani kooriga koos kontserdi enne laulupidu.

Nüüd tagasivaadates ja kontsertireisi muljeid peegeldades - kas reisil tuli ette ka ootamatusi või leidis aset mõni erakordselt meeldejääv hetk, mis te sooviks välja tuua?

Jaapan on erakordne maa ja palju jäi veel avastamata tänu tihedale kontserdi-graafikule. Kindlasti on meeldejääv hetk aga Jaapani põliselanike – ainudega – kohtumine, nende rituaalidest osasaamine ja teadmine, et ainude traditsioonid sarnanevad soomeugrilaste omadega.

Kindlasti jääb kauaks meelde Jaapani koorilauljate integreerimine kahte etendusse. Selleks viisime läbi lavastajatega ja segakoor Vox Populi lauljatega töötoa, kus Jaapani koorilauljad said osa lavastuse sünergiast ning võimaluse süübida sügavamale rahvaluule tekstidesse. Alguses olid jaapanlased väga ettevaatlikud, oli ka neid, kes arvasid, et nad tahaks olla pigem töötoa passiivsed osalejad. Lõpuks tundus see kõik neile ilmselt nii põnev, et aktiivseid osalejaid tuli kogu aeg juurde ning meie etenduse lõpuosa oli kahel korral kahe erineva Jaapani kooriga: Sendais noortekooriga Raw-Ore ja Tokyos Kanto Daiichi High School Chorus Club’ iga. Nende tänu oli ülivõrdes.

Võrreldes esinemisi (õueala vs sisesaalid erinevates paikades ja suurustes) – kus antud teos kõige mõjusamalt kõlas? Kuivõrd määrava tähtsusega on üldse koorimuusika puhul kontserdipaik, kostüümid, akustika ja valgustus?

Õueala ja siseruum on kaks väga erinevat kontserdipaika, õues olev valgus ja akustika on kiirelt muutuv nähtus. Näiteks keskpäeval mets väga hästi vastu ei kaja, varahommikul ja hilisõhtul on aga sootuks teine akustika looduses, kõik kajab ja kaigub. Kõrveaial alustasime etendustega kell 5 hommikul augustikuu alguses ja etendusepaika saabusime kell 4:30, siis alles esimesed linnud hakkasid ärkama ning kui etendus oli poole peal ja päike juba tõusuteel, laulsid linnud etendust kaasa. Looduses pole ükski etendus seetõttu ühesugune ega ka ühesuguse akustika ja valgusega. Oleme teinud etendusi ka vihmas, päris vihmakardinas…ja sealt ei tule peaaegu mittemidagi läbi.

Siseruum on seetõttu kindlam, kuid vähem põnevam paik selliseks lavastuseks, ja kindlasti saavad siseruumis oluliseks hoopis teistsugused detailid. Näiteks meie siseetenduse olulisemaks osaks oli video Kõrveaia etendustelt, see andis siseruumi teise mõõtme. Mida suurem oli videosein, seda mõjusam kogu etendus.

Keeruline on öelda, kus antud teos kõige mõjusamalt mõjus, sest iga etendus, olenemata ruumist, on toonud väga palju positiivset tagasisidet. Oleme kuulnud, kuidas etendus on tõstnud publiku lausa lae alla ning imestust on tekitanud koori kõla, ühtsus kui ka kogu lavastus.

Esinemine Kõrveaial/Viimsi Artiumis/Upopois/Sendais/Tokyos//Draamateatris – kokku mitmeaastase perioodi jooksul – kas ja kuidas on “Lindude äratamine” nende aastate jooksul muutunud?

Soome-ugri müsteerium “Lindude äratamine” on rännak erinevate soomeugrilaste traditsioonidesse, rituaalidesse ja loitsudesse. Nende vanad rahvalaulud jutustavad maailma loomisest, esivanemate hingede ootamisest, mehele mineku vaevast… käies läbi nii sugrilase eluringi kui ka aastaringi.

Lavastuse narratiiv on ikka üks, see ei ole muutunud. Muutunud on aeg, koht ja inimesed. Hea meel on, et me ise ei ole sellest veel tüdinenud, see materjal kõnetab muutumatuna ajas.

Milline oli reisi tagasiside Vox Populi lauljatelt endilt? Mis innustas, mis üllatas, mille üle rõõmu tunti?

Reisil üllatas ainu rahvast ümbritseva looduse sarnasus Eestimaa loodusega Hokkaido saarel – järvised vaated männimetsatukkade vahel. Lisaks innustasid ainud hingestatud etendusega, kus muuhulgas kehastati linde, tuues esile üllatava ühisosa loominguga, mida esitasime ka ise. Ainude esindaja rõhutas, et ka meie laulude keelt mõistmata tundis ta meie esituses ürgse pärimuse väge. Suurt rõõmu ja ühendust pakuti kooriliikmetele kohaliku parmupilli õpetamisega. Selline elamus kinnitas veelkord, kui oluline on meie ja meie sugulasrahvaste rahvapärimuse jätkuv elus hoidmine, esindamine ja väärtustamine.

Küsitles Eva Karo (Veljo Tormise Virtuaalkeskus)

Foto: Siim Sander Saar