Veljo Tormis

7. august 1930 – 21. jaanuar 2017

Mitte mina ei kasuta rahvamuusikat, vaid rahvamuusika kasutab mind.

Lapsepõlv

Veljo Tormis sündis 07.08.1930 Kuusalu lähedal Aru külas, Kõrveaia talus.
Tema isa Richard Sturm (alates 1936 Riho Tormis) mängis viiulit ja laulis koorides.
Kõrveaial, Kuusalu metsade vahel ja Kõrvemaa piiril veedetud aastaid nimetab helilooja ise oma “esimeseks lapsepõlveks”. Ta oli viiene, kui isa sai köstri koha Pühajõe kirikus ja pere kolis Toila kanti.
1937 koliti jälle ja isa asus köstrina tööle Vigalas. Männimetsade vahel ja lillelõhnade keskel möödus “teine lapsepõlv”.
Isa juhatas Vigalas kirikukoori ning organiseeris viiuldajana ka pillimängu.
Koolitee algas 1938, kui poiss hakkas Kivi-Vigalas käima Raba algkoolis.

Õpinguaastad

Kodus oleval orelil õppis Tormis iseseisvalt mängima lihtsamaid palu. Ta oli siis kümnene.
1942 sai nelja-aastane algkool läbi ja isa saatis poisi õppima Tallinna Reaalkooli.
Aastatel 1942-1943 sai ta Tallinnas orelitunde August Topmanilt ja 1943-1944 õppis Topmani juures Tallinna konservatooriumis. Kui selle õppeasutuse keskastme baasil moodustati 1944 Tallinna Muusikakool, jätkusid Tormise õpingud seal Salme Krulli juures. 1947 oli ta uue kooli esimese lennu 10 lõpetaja seas.
Sõjajärgsed olud ei soosinud oreliõpinguid, Nõukogude võim seostas seda pilli kirikuga ning oreliklass suleti. 1949 astus Veljo Tormis Tallinna Muusikakooli koorijuhtimist õppima kuid leidis, et see eriala ei sobi talle. Aasta hiljem läks ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooniosakonda Villem Kappi juurde.
Tervislikel põhjustel ja suureneva ideoloogilise surve tõttu (isa köstriameti pärast) otsustas Tormis võimaluse avanedes lahkuda Eestist ja minna õppima Moskvasse. 1951 oli ta abiellunud Lea Rummoga ning Moskvas said nad olla koos. Lea õppis seal teatriteadust. Hiljem sai Lea Tormisest Eestist tunnustatud teatriteadlane.
Aastatel 1951-1956 oli ta Moskva konservatooriumis (Nõukogude Liidu kõige tähtsamas muusikaõppe asutuses) Vissarion Šebalini kompositsiooniõpilane. Šebalin oli tuntud helilooja ja hinnatud pedagoog. Ta nõudis, et komponistil tuleb end rahvuslikult määratleda ja sellele vastavalt ka muusikas väljenduda. Muu hulgas tutvustas Šebalin oma õpilastele väljaspool õppeprogrammi selle aja kohta moodsa helikeelega muusikat.
Nõudliku õppejõu juures sai Veljo Tormis esimese hinde “viis” alles lõpueksamil, kus komisjonis oli ka Dmitri Šostakovitš.


Veljo Tormis 1962

Pedagoogitöö

Juba enne heliloojadiplomi saamist alustas Tormis tööd Tallinna Muusikakoolis. 1955-1960 oli ta seal teoreetiliste ainete ja kompositsiooniõpetaja. 1956-1957oli tema õpilaste seas ka Arvo Pärt. Noor õppejõud moodustas koolis ärksamatele õppuritele Loominguringi, milles osalemine andis mitmele neist innustust uurida põhjalikumalt modernset muusikat.
1956 võeti Veljo Tormis Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu liikmeks. Aastatel 1956-1969 töötas ta Heliloojate Liidu konsultandina ja alates 1969. aastast oli vabakutseline helilooja. 1969 võeti ta filmiheliloojana Eesti Kinoliidu liikmeks.
Ajavahemikus 1962 kuni 1968 õpetas Veljo Tormis kompositsiooni Tallinna Muusikakeskkoolis, kus tema üks õpilasi oli Lepo Sumera.

1950ndate loominguline murrang

Loomingulises mõttes murranguline oli Veljo Tormisele osalemine 1958. aasta suvel Kihnus toimunud vana kombe kohaselt peetud mitmepäevases pulmas. Veljo Tormis oli seal koos oma õpilastega folkloori kogumas ning ta oli tunnistajaks, kuidas muusika toimis oma loomulikus keskkonnas.
Pärast seda hakkas ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt uurima ja otsima vahendeid, et heliloomingus rahvaviiside mõju edasi anda. 1959 valmis neljaosaline tsükkel ‟Kihnu pulm” segakoorile, mis järgnevate aastatel pälvis tähelepanu ka väljaspool Eestit.
Tärkava folkloorihuviga paralleelselt kulges nendel aastatel edasi Tormise loomingu see osa, mida seostatakse neoklassitsismiga.
1959 valminud orkestriteost ‟Avamäng nr 2” peetakse Eesti muusika üheks stiiliuuenduse tähiseks. Hiljem leidsid uurijad ka sealt üles folkloorsuse elemente. 1961 oli see esimene eesti helilooja teos, mida esitati nüüdismuusikale pühendatud mainekal festivalil ‟Varssavi Sügis”.

1960ndate looming: uus helikeel ja rahvaviisid

Alates 1960ndate algusest hakkas Veljo Tormise loomingu raskuspunkt vähehaaval liikuma kooriloomingu suunas. Järk-järgult arenedes sai valdavaks rahvalaulu töötlemine viis, mis oli modernne ja lähtus teose struktuurist. Hiljem andis see aluse väiteks, et Tormise muusikas kohtuvad rahvaviis ja XX sajandi kompositsioonitehnikad.

1962 käis Veljo Tormis üleliidulise heliloojate grupiga elu esimesel välisreisil Ungaris. Tutvumine Béla Bartóki ja Zoltán Kodály loomingupõhimõtetega tekitas temas järgmise murrangu, helilooja enda sõnul “maailma muutnud elamuse”. Naasnuna hakkas ta ungarlaste eeskujul rääkima vajadusest muusikalise emakeele järele. Kohtumine Zoltán Kodály’ga tema 80. sünnipäeva pidustustel jättis Tormisesse sügava jälje, kui ta avastas, et loodusläheduse ja rahvalaulukiindumuse kaudu on neis palju sarnast.

Kodály koorilaulude helikeelest innustatuna ja 1963 festivalil Varssavi Sügis kuuldust (John Cage ja Krystoff Penderecki) mõjutatuna kirjutas Tormis 1964 naiskooriteose ‟Sügismaastikud”, mida peeti Eestis esialgu kooridele esitamiseks liiga raskeks. Dirigent Arvo Ratassepa eestvõtmisel toimus esiettekanne siiski samal aastal. Seda hetke on peetud murranguks Eesti koorimuusikas.
Samal aastal esiettekandele tulnud ‟Hamleti laulud” meeskoorile oli Eesti Riiklikule Meeskoorile suur katsumus, kuid koori üllatanud publikumenu innustas kollektiivi edaspidi rohkem arvestama Veljo Tormise kui koorimuusika heliloojaga. Järgnevatel kümnenditel oli Veljo Tormis meeskoori repertuaaris üks kõige sagedamini esitatud helilooja.

Lisaks “Sügismaastikele” kirjutas Tormis 1960ndatel veel “Kevadkillud” (1966), “Talvemustrid” (1968 ja “Suvemotiivid” (1969). Tsüklite sari sai nimeks “Looduspildid”.
Sellega seoses väärib rõhutamist sõnatundlikkus Veljo Tormise loomingus. “Looduspiltide” kõik osad olid kirjutatud Eesti tippluuletajate tekstidele (Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Aleksander Suuman ja Andres Ehin). “Hamleti laulude” tekst oli Paul-Eerik Rummolt, hiljem pöördus Tormis veel selliste luuletajate loomingu poole nagu: Hando Runnel, Juhan Smuul, Juhan Liiv, Ernst Enno, Marie Under, Gustav Suits, Ain Kaalep ja Juhan Viiding.

1967 valmis Veljo Tormisel ulatuslik, eri maakondade rahvaviisidel põhinev ja rahvakalendri tähtpäevadega seotud segakooritsüklite sari “Eesti kalendrilaulud”, millesse kuulub viis alltsüklit: “Mardilaulud”, “Kadrilaulud”, “Vastlalaulud”, “Kiigelaulud” ja “Jaanilaulud”.
Helilooja ise nimetas seda sarja oma stiili alguseks.

1960ndatesse jäävad Veljo Tormisel veel mitu tähelepanu väärivat muusikat lavateostele, nagu ooper “Luigelend” (1966) ja “Meestelaulud” (1964).
1969 linastus Arvo Kruusemendi menukas film “Kevade”, millele kirjutatud muusika on Tormise loodud paljude filmimuusikate tippsaavutus.


Veljo Tormis 1972

1970ndate looming: teistmoodi rahvamuusika ja võitlus

1970 lõpetas Veljo Tormis tsükli “Liivlaste pärandus” kirjutamise, mis oli esimene samm paarkümmend aastat väldanud “Unustatud rahvaste” sarja loomisel. Helilooja enda sõnul algas sellest tema uuem stiil rahvalaulu kohtlemisel.

Esimene rahvalaulumotiive, -rütme ja -kõlasid kasutav ja samas nüüdismuusikalik Veljo Tormise teos oli “Raua needmine” (1972). Esiettekandel mängis helilooja ise šamaanitrummi, hiljem said selle ülesande kooride dirigendid. Praegu on “Raua needmine” Veljo Tormise üks tuntumaid ja kõige sagedamini esitatud teoseid maailmas.
Mõtteliselt sarnane “Raua needmisega” on ka “Pikse Litaania” (1974) meeskoorile.

Kümnendivahetus tähistas järjekordset olulist pööret ka Veljo Tormise loomingulises mõtlemises. 1960ndate keskel oli ta kohtunud taimegeograaf Jaan Eilartiga ning tänu sellele sai Tormisest 1966. aastal ka üks Eesti Looduskaitse Seltsi asutajatest. Helilooja sõnul äratasid Eilarti kultuuriloolised jutud temas “pooleldi uinunud rahvustunde” ja juurtetunnetuse, millega kaasnesid ka seltskondlikud regilaulu laulmised.
Veljo Tormisest sai tulihingeline regilaulu elustamise eestkõneleja. 1972 suvel avaldas ajaleht Sirp ja Vasar pika artikli “Rahvalaul ja meie”, kus helilooja jagas oma mõtteid ja kutsus kõiki üles regilauluga tegelema.


Veljo Tormis ja Jaan Eilart 1984

Samal perioodil sisenesid tema loomingusse ka ühiskonnakriitilised teemad, mis Nõukogude olustikus oli mäng tulega. 1972 kirjutas Tormis kantaadi “Lenini sõnad”, mille tekst koosnes lõikudest, kus oli juttu rahvaste enesemääramise õigusest.
Isikliku vabaduse teemat käsitlevad tsüklid Juhan Liivi tekstidele olid “Dialektilisi aforisme” (1973) ja “Juhan Liivi sarkasmid” (1979).
Terava hoiakuga looming hoogustus 1980ndate alguses, kui Veljo Tormist ta enda sõnul painasid süümepiinad, et ta ei kirjutanud alla nn “40 kirjale”. Valmisid Hando Runneli tekstidele loodud “Mõtisklusi Hando Runneliga” (1981) ja “Lojaalsed laulukesed” (1981). Teos “Rahvaste sõpruse rapsoodia” (1982) koosnes nõukogude rahvaste viisidest, mille lõpuks enda alla mattis vene rahvaviis.

Alates 1970ndate keskpaigast oli Veljo Tormise koorimuusika üheks innukamaks esitajaks Tõnu Kaljuste juhtud kammerkoor “Ellerhein”, millest hiljem sai Eesti Filharmoonia Kammerkoor. 1970ndatel olid uue koori kontserdid publikumagnetid ning enamasti oli kavas ka Tormise looming.
Koor tõi esiettekandele Fernando Pessoa tekstidele loodud teose “Tornikell minu külas” (1978) ja "Ingerimaa õhtud” (1979) sarjast “Unustatud rahvad”.


Veljo Tormis 1980

1980ndate looming: äng ja kõrghetked

1980 suvel lavastus teatris “Estonia” Veljo Tormise kantaat-ballett “Eesti Ballaadid”, millele sai osaks vaimustunud vastuvõtt. Jutustavatel eesti rahvalauludel põhinevast suurteosest sai üks Veljo Tormise loomingunimistu pärle, mida on peetud ka Eesti muusika üheks tippteoseks. Oluline osa “Eesti ballaadide” mõjuvusel on Lea Tormise loodud, tervikut moodustav loo jutustamise dramaturgia.

Paralleelselt ühiskonnakriitilise loomingu aktiveerumisega toimus Tormise 1980ndate loomingus süvenemine Soome-Ugri rahvaste pärandi uurimisse ja kümnendi keskpaigas sisenes sinna jõuliselt Soome rahvuseepose Kalevala temaatika. Valmisid sellised teosed nagu “Laulusild” (1981), “Kalevala 17. runo” (1985) ja “Kalevalan alkusanat” (1987)

Loominguliselt olid 1980ndad Veljo Tormisele väga viljakad. 1989 lõpetas ta tsükli ”Karjala saatus” ja pani sellega punkti “Unustatud rahvaste sarjale”. Aasta hiljem salvestas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel kogu sarja plaadifirmale ECM ning album “Forgotten Peoples” ilmus 1992. Veljo Tormise muusikale oli see üks murdepunkte, sest tänu plaadile avardus oluliselt tema muusika kuulajaskond kogu maailmas.

1990ndad: avardumine ja punkt

See kümnend tõi kaasa rohkem esitusi välismaal, suurema tuntuse ja esitajateringi laienemise. Ilmus palju heliplaate Veljo Tormise muusikaga, enamik neist Eestis. Kõige olulisemad uute teoste tellimused tulid piiri tagant.

1992 tellis vokaalansambel King’s Singers Veljo Tormiselt teose ja sai temalt kümneminutilise loo “Piiskop ja pagan” maarahva kultuuri ja kristluse sajanditetagusest põrkumisest. 1994 tellis vokaalkvartett The Hilliard Ensemble muusika ja sai süngevõitu mõistuloo “Kullervo sõnum”. Mõlemad lood ilmusid pärast esiettekandeid vokaalansamblite plaatidel.
The Hilliard Ensemble naasis Tormise juurde albumil “Mnemosyne” koos Jan Garbarekiga kui nad laulsid Tormise kahte “Eesti Hällilaulu”.
Tellimustöö oli ka 1997 Mädchenchor Hannoveri tellimusel valminud “Sampo cuditur”.


Veljo Tormis ja plaadifirma ECM produtsent Manfred Eicher 1998

Märgilise tähtsusega Veljo Tormise muusika tutvustamisel maailmale oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori heliplaat “Litany To Thunder” plaadifirmale ECM.

Aastatuhandevahetuseks kirjutas Veljo Tormis 1999. aasta lõpus kokkuvõttelise kollaažliku teose “Sünnisõnad” Jaan Kaplinski tekstile, tehes seal tagasivaateid oma varasematele teostele.


Veljo Tormis Viljandi Folgil regilaulutarkusi jagamas 1997

2000ndad

Enne oma 70. sünnipäeva kirjutas Veljo Tormis teose “Lauliku lõpusõnad” ja teatas siis, et lõpetab heliloojategevuse. Järgnesid üksikud juhuslikud uusversioonid varasematest teostest.
Ilmusid mõned Veljo Tormise tegevust kokkuvõtvad raamatud (“Jonni pärast heliloojaks” (2000), “Lauldud sõna” (2000) ja “Ancient Song Recovered” (2004)

Toimus arvukalt esitusi ja ilmus üha rohkem heliplaate väljaspool Eestit. Helilooja püüdis nii paljude esituste juures kui võimalik osaleda nõuandja ja suunajana. Samuti aktiveerus tema regilaulualane valgustustegevus.

Veljo Tormis lahkus 21. jaanuaril 2017.
Järelhüüdeid ilmus üle maailma paljudes väljaannetes. Tema tegevus oli jätnud sügava jälje.

Kokkuvõte

Lõviosa Veljo Tormise loomingust moodustavad koorilaulud, millest omakorda suurem osa põhineb folklooril.
Tema folklooriainelistes kooriteostes kõlavad ingerlaste ja setude, eestlaste ja lätlaste, liivlaste ja soomlaste, venelaste, bulgaarlaste ja teiste rahvaste meloodiad. Olulisel kohal tema loomingus on keskkonnatundlik eluviis.
Ta uskus, et vana laulutraditsioon saab edukalt jätkata inimeste keskel oma elu, kui teda ümbritseb tänapäevase kunstmuusika kest.
Veljo Tormise panus vana regilaulu elustamisel Eestis on hindamatu. Oma tegevusega tõi ta vana rahvalaulu Eestis massiteadvusse, süvendas rahva kokkukuuluvustunnet ja juurtetunnetust.
Maailmalaiuselt tuntakse ja hinnatakse Veljo Tormist kui omanäolist kooriheliloojat.


Veljo Tormis 2015 Vigalas