Kolm meest koorilaagris Otepääl 1999. Õpilane ja õpetaja. Kaljuste on ringi keskel. Tormis heietab vaikselt mõtet noodipaber kappi peita, Pärt mõtleb endamisi, kas tulla Eestisse päriselt tagasi või mitte.

Pärt oli 1950ndatel noore mehena aastakese Tormise õpilane. Kaljuste kui muusika tõlgendaja õppis hiljem neilt mõlemalt ja päris ilmne, et nemad õppisid midagi olulist ka interpreet Kaljustelt, kuigi selle tunnistamine oli tõrges üle huulte tulema.

1970ndatel ja 1980ndatel laulis Kaljuste koor Tormise muusika paljudele suureks ja huvitavaks ning 1990ndatel viis selle heliplaatidel ja kontsertreisidega laia maailma. Esitajate poolelt täitus see muusika rõõmu ja kirega, mis tiivustas kõiki. Kaljuste oli see, kes neid tiibu liigutas ja suunda näitas. Helilooja ja dirigendi vahel tuli vahel ette ka tuliseid erimeelsusi tõlgendamise osas, kuid võitjana väljus sellest alati muusika.

Pärt tuli Kaljuste ja Tormise kõrvale 1990ndatel. Laia tähelepanu pälvinud heliplaadid tema muusikaga ja kontserdid mitmel pool maailmas kergitasid Kaljuste ja tema koori maailma tippude sekka. Aga Tormise laulud olid neil kogu aeg kaasas, kuigi paljudele näis, et Pärt ja Tormis asuvad skaala eri otstel ning nende kokku viimine pole võimalik.

Paistab, et see on trikiga probleem. Tõnu Kaljuste selgitas üksvahe kammerkoori üles-alla nooltega logo tausta, et üks suund on taevaste ideaalide (nagu Pärt) ja teine juurte suunas (nagu Tormis). Ehk siis koor maa ja taeva vahel, Kaljuste selle keskel nagu ühisosa, üks kõrv ühelt, teine teiselt poolt helisid püüdmas.

Kaljuste muusikalisest tegevusest suur osa jääb eemale Pärt-Tormis teljest. Aga võib-olla on see siiski kõik üks? Kaljuste teab. Kui temalt küsida, siis tõenäoselt ta muigab kavalalt, võtab dirigendikepi või teeb käega õhus graatsilise viipe koori suunas ja jätab vastuse muusikasse.

70 on väga ilus number.

Õnne, Tõnu Kaljuste!

Foto © Tõnu Tormis