Helilooja viis koju trofeeks kaasa oma autorikontserdi kavalehe, mille servale hiljem kirjutas: “Ise lõin trummi”. Kuid sellega tema panus tookord ei piirdunud. Enne ettekannet pöördus ta lühikese sõnavõtuga publiku poole Tartu Ülikooli aulas, rõhutades, et sedapuhku pole tegemist rahvalauluseadega, vaid ta püüdis tabada selle nähtuse sisu ja vormi. Siis luges helilooja ette teose teksti, kuna pidas seda oluliseks.
See muusikasse kängitsetud raualoits oli tegelikult ju rahuloits. Ja ametlikult oli ka kontsert ise rahukontsert.

“Raua needmine” on Veljo Tormise loomingus eriline teos. Poolsajandi vältel on see kümneid ja kümneid kordi jõudnud eri esitustes heliplaatidele, sajad koorid vist küll kõigil mandritel on seda laulnud ja selle energiast ennast lummata lasknud.
See muusika on ühtaegu nii arhailiselt vana kui ekspressiivselt uudne. Ning sellel loitsul on publikule mõju ka siis kui ameeriklane või sakslane või prantslane ugri-keelsetest hüüatustest aru ei saa. See teos on tänapäevase koorimuusika klassika.

“Raua needmise” sünnilugu ja teekond esiettekandeni oli konarlik. Tormis oli enda sõnul 1960ndate keskpaigast saati endas kandnud huvi vanade loitsijate ja šamaanide vastu ning mõttes vormis ta seda huvi teoseks mitu aastat.
Kindlasti oli üheks katalüsaatoriks 60ndate lõpus ka Lennart Meri kutse tulla muusikaliseks konsultandiks Siberi põlisrahvastest rääkivate filmide juures. Seejärel nägi Tormis Moskvas toimunud üleilmse muusikanõukogu kongressil käies ühel kontserdil siberlasi trumme põristamas ja liisk oli langenud. Et Lennart Meri kamina kohal rippus just samasugune Siberi nõiatrumm – päris ehtne ja kaugelt maalt toodud – siis helilooja läks, võttis ja tõi selle enda juurde koju.
Sellest hetkest reastusid noodid paberile juba suure hooga.

Sobiv hetk oli Tallinna Kammerkoori 10. aastapäevaks välja kuulutatud uudisloomingu konkurss. See koor oli endale 1971. aastal Arezzo koorikonkursi võiduga siinmail suurelt nime teinud ja üheks piiritaguse edu põhjuseks nimetati just Tormise muusikat. Välismaalasi see rabas.
Seepärast oli igati õigustatud koori lootus, et ehk kirjutab Tormis neile nüüd taas midagi erilist.
1972. aasta mai keskpaigas langetas lauluvõistluse žürii otsuse. Esimest preemiat välja ei antud. Kaks teist preemiat sai endale Veljo Tormis “Kolme eesti rahvalaulu” ja “Raua needmise” eest. Viimase esitas ta märgusõna “Neoneandertaallane” all.

Miks suurepärane “Raua needmine” esikohta ei saanud ja miks esiettekandeni jõudmine võttis aega rohkem kui aasta, võime tagantjärele vaid oletada. Koori üks dirigente Kuno Areng on hiljem (häbiga) tunnistanud, et nende esimene mulje pärast partituuriga tutvumist oli, nagu oleks Tormis mingi imeliku jama kokku keeranud.
Ja Tormis omakorda rääkis noid aegu meenutades, et ta pidi mitu korda Heliloojate Maja keldris asuva sauna kuumaks kütma, et leiliruumis dirigente pehmeks rääkida ja suhteid siluda. Ka lauljatele oli siin palju võõrast – imelikud rütmid, kummaline hääletekitamine, ning tagatipuks olid partituuri kirjutatud ka liikumised (pöörded ja kükitamised).
Tekst, mille “Kalevala” ainetel eestindas August Annist ja mida täiendasid Jaan Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo jättis vanaaegse mulje, ehkki sisu ise oli kohati väga kaasaegne.

Aga kui teos lõpuks publiku ette jõudis, oli tema edasine hoog juba pidurdamatu. Ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud kontserdiarvustuses (18.05.1972) kirjutas Uno Uiga, et “teos ise oli vapustav”.
Tallinnasse jõudis “Raua needmine” sama aasta sügisel. Seejärel tegi raadiokoor plaadi tarvis esimese korraliku salvestuse, mis Veljo Tormisele endale väga meeldis. Veidi hiljem võtsid Tõnu Kaljuste ja tema koor teose üle ja publik läks sellest üha enam pöördesse. Ekstaasis dirigent šamaanitrummiga oli unustamatu vaatepilt.
Kui Kaljuste ühel teleülekandel nii hoogu läks, et Lennart Meri trummi lõhki lõi, siis otsiti sellele kiiresti asendaja(d). Trumme jagus. Eesti koorid viisid “Raua needmise” kaasa oma välismaa-esinemistele ja võitsid sellega publikut pea igal pool. Seejärel hakkasid välismaalased seda esitama.
Varsti elas teos juba oma elu ja Tormis ei saanudki enam aimu päris kõikidest tema ettekannetest kusagil kaugetes maailmanurkades. Helilooja tegi lisaks segakooriversioonile seaded meeskoorile ja naiskoorile ning ka neid võime kohata arvukatel heliplaatidel.

Aastakümneid on “Raua needmine” kütkestanud ühtviisi nii arvustajaid, lauljaid kui kuulajaid. Ta on ühtaegu arhailine, tänapäevane ja ajatu. Ta haarab nii keha, meeli kui vaimu. Ja tal on sõnum, mis on praegu aktuaalsem kui eales varem.

Veljo Tormise Virtuaalkeskuse fotoarhiivist. Reprod: Tõnu Tormis Fotogalerii.