Jah, lahkus filmimees Arvo Kruusement, kelle suurim edulugu on lahutamatult läbi põimunud Veljo Tormise muusikaga. Ja samamoodi oli Tormise loomingusähvatus 1969. aasta filmis „Kevade” lahutamatu Kruusemendi kaunilt poeetilisest nägemusest selles linateoses. „Kevade” oli Arvo Kruusemendi loomingu kõrgeim punkt ja üks, mis sellel filmil aitas kõrgusse ulatuda oli Tormise muusika. Kõigele, mida Kruusement tegi pärast „Kevadet”, anti hinnanguid ja vaadati läbi prisma, mis kujunes just sellest filmitööst.

Nii, et mõlemad olid teineteisele tänuvõlglased ja nad teadsid seda hästi. Eriti pärast seda, kui mehed järjefilmides üritasid midagi sarnast korrata. Kuid ilma loodetud menuta. Seda paremini nad teadsid, mis ime „Kevade” tegemise juures tegelikult juhtus. Nad mõlemad tabasid erinevate vahenditega midagi väga eestilikku, neis mõlemas oli vanemate kaudu kandunud sarnast nostalgiat – sooja hubast tunnet selle imelise puhkemise ja ärkamise aja vastu, mille lainetuses neist endist kujunesid maailmaga suhestuvad inimesed. Nad kandsid seda sädet edasi.

Foto: filmikaader