Põhilise osa Veljo Tormise loomingust moodustavad koorilaulud – segakoorid, naiskoorid, meeskoorid, lastekoorid, vokaalansamblid... peaaegu kõik koosseisud lauljatega, millele lisandub vähem tuntud soololaule ja muusika häältele ning orkestrile.
Samamoodi nagu tema loomingu keskmes on hääl, on seal tugevalt eristuv osa ka folklooriga seonduval muusikal. Just sinna suunas Tormis enamiku oma loomingu energiast. Rääkides muusikalisest emakeelest tõi ta otsekui heliarheoloogina toimides rambivalgusse arhailise väljasureva runolaulu ning püüdis anda sellele kütkestaval moel uue elu kunstmuusikas.
Noorem Tormis kirjutas ka orkestritele ja instrumentidele, kuid hiljem peaaegu üldse mitte. Kui, siis ainult lava- ja filmimuusika tarbeks, mida aastatega kogunes arvestataval hulgal.
Omaette peatükk loomingunimistus on pedagoogilise suunitlusega lastemuusika noortele pilliõppuritele ja lauljatele. Sealt võib otsija leida säravaid killukesi.
Vanade laulude maailm tiirleb inimese olemisrituaalide ja tema (loodus)keskkonna ümber. Sinna paigutub ka Tormise loomingu telg. Keskmes on veel inimene ja tema hääl. See muusika on sõnakeskne, pulsi- ja kõlatundlik, seal on olemas veel ühiskonnatemaatika ja sotsiaalne ajanärv, mida tänases ajas elaja ei pruugi tabada. Küll aga kõneleb tänases hetkes varasemaga võrreldes veenvamalt Tormise muusika looduslüürika ja silmapiirilt kerkivaid ohtusid tõrjuv äikeseloits.