New Yorgi Eesti Majas toimus 6. aprillil Veljo Tormise Laulusumm, kus osales ligikaudu 75 inimest. Suurt koori juhtis eestlauljana Veljo Tormise nö mantlipärija, Võrumaalt pärit muusikaõpetaja ja laulja Celia Roose. Moodustati kolm häälerühma, keskel laulsid mehed, paremal sopranid ja vasakul pool aldid. Kavas oli laule tsüklist “Kolmteist eesti lüürilist rahvalaulu” (1972): “Lauljaid otsitakse”, “Orja palk”, “Sakste sõim”, “Pihlapuu” ja “Ingerimaa õhtud” (1979).

Pärast laulmist jagasid osalejad emotsioone. Connecticutis elava Liisa (17) sõnul oli see tema esimene kokkupuude Veljo Tormise loominguga. Kuid hoolimata sellest, et ta ei olnud varem Tormise laule laulnud ega isegi kuulnud, oli entusiasm nakkav: ”Mulle meeldis kõige rohkem laul “Pihlapuu”. See oli väga ilus ja meeldisid need laulusõnad.”
Liisa õde Heli (14) jagas samuti oma mõtteid. Nende dialoog tõi esile ühise armastuse muusika vastu ning kuidas nad oma teekonnal on teineteist toetanud ja innustanud. Liisa ja Heli rääkisid oma kokkupuutest eesti keelega ja selle õppimisest, mis näitas nende sidet oma juurtega ning soovi hoida päritolu tunnet elus ka kaugel kodust. Nad mõlemad olid õppinud eesti keelt New Yorgi Eesti Majas ning kõnelesid soravalt.
Samuti kirjeldasid nad oma kogemusi laulupeol esinemisest koos koorijuhi Maaja Roosiga, tuues esile emotsionaalse tähenduse ja selle, kuidas muusika võib inimesi ühendada ja inspireerida.

Celia Roose küsis lauljatelt, kas laulmine tundus lihtne või tekitas veidi ärevust. Vastuseks öeldi, et polnud raske, pigem oli nauditav ja vahva kuulda erinevaid häälegruppe laulmas.

Soomest Eesti Kultuuripäevadele New Yorki kohale lennanud Tuuli tõstis esile huvitava vestluse Celia Roosega.”Esimene asi, mille peale ma mõtlesin, kui sind nägin, oli see, et sa lihtsalt õhkad sellist soojust ja turvalisust. Ja see on nii nii vahva! Sellepärast ma küsingi, et kuidas leidsid sina oma tee muusikasse?”
Celia Roose: “See oli niimoodi, et Eestis oli üks hästi kuulus lõõtspillimängija Karl Kikas. Ja tema elas minu külas ja mängis meil külapidudel. Ja siis ema ühel päeval vaatas, et keegi mängib pilli - kas Kikas on meile koju tulnud?! Selgus, et see olin mina. Olin võtnud Kikka- Karla lõõtsa ja sellega mänginud. Ise ma seda ei mäleta. Sealtpeale pani ema mind muusikakooli ja ma õppisin kodus juba ise akordionit. Veel mäletan, kui õpetaja vaatas mulle üsna lootusetu näoga otsa, aga mina enda meelest juba oskasin mängida. Ometi pidi õpetaja mind ümber õpetama.
Kui nüüd pikemalt rääkida, siis üks hetk oli keeruline. Kaheksandas klassis, lõpetasin põhikooli ja käisin ka trennis. Siis tahtis mu kergejõustikutreener mind saata Tallinnasse spordikooli, et hakkaksin kuuli tõukama ja ketast heitma. Ta helistas emale ja lootis, et saab ema ära rääkida. Ühel päeval kutsuti mind tunnist välja telefoni juurde ja ema ütles ainult sellise lause “Muusikat on sulle eluks ajaks, sporti üürikeseks!” See otsustas minu valiku.
Ma ei käinud veel koolis, kui tegin ise ka muusikat ja mul oli vihik, kuhu kirjutasin üles ilusat muusikat, et need viisid meelde jääks. Järgmisel päeval saingi esitada oma loomingut. Aga seda vihikut mul enam pole. See jääb saladuseks, millise noodikirja mõtles välja 6-aastane laps.”

Celia pöördus tuttava Mihkel Jaanuse poole, küsides, kas oli nauditav laulda selliseid väikeseid motiive nagu Tormis on loonud, näiteks "Piu-pau, peremees, peremehikene?" Mihkel Jaanus, kes elab Kanadas Torontos, laulis lapsepõlves kooris nii inglise, prantsuse kui ka eesti keeles. “Tänane sündmus oli ilgelt vahva, südameligidane!”

Tuuli arvas, et tal tuli hästi välja. “Ma ise nagu nautisin täiega. See oli väga mõnus ja jääb pikaks ajaks meelde.”

Eesti Kunstiakadeemia üliõpilane, Lüganuselt pärit Marta, kelle emakeel on vene keel, on parajasti Erasmus programmi vahendusel Põhja-Carolinas keraamik Anna Pärtna juures praktikal. “See oli väga-väga tore kogemus. Kooris laulmine, koos teiste inimestega resoneerimine on füüsiliselt hea kogemus. Nagu enda hääle väljalaskmine. Alguses olin pinges, aga kui oli näiteks laul “Pihlapuu”, siis tundsin ennast väga mugavalt ja vabana. Tunne, mis ühendab sind teiste inimestega on väga tore.” Ta märkis ka, et Eestis on selgelt tajutav segregatsioon, kuid ta tunneb endiselt huvi eesti kultuuri, koorislaulmise ja laulupeol osalemise vastu. Koori leidmine on aga keerulisem, eriti kui su emakeel ei ole eesti keel.

Ethan on New Yorgi Julliardi muusikakooli vilistlane: “See oli tõesti ilus ja liigutav kogemus. Olen ise muusik, helilooja ja koorilaulja ning olin tõeliselt üllatunud, kuidas ma suutsin need laulud selgeks õppida vaatamata sellele, et kõik oli eesti keeles! Teiste lauljatega ühenduses olemise kaudu oli siiski väga lihtne osaleda. See oli tõesti suurepärane. Celia Roose suutis selgelt juhiseid edastada nii, et kõik kõlasid oma parimal moel. Vahepeal aitasid eesti keelt kõnelejad mul Celia juhiseid tõlkida, aga paljud muusikaterminid on rahvusvahelised sõnad nii, et oma muusikaliste teadmistega sain aru, mida teha.”
Ta jätkas: “Veljo Tormisest olen varem kuulnud eesti helilooja Joonas Tarmi kaudu ja 20. sajandi muusikaga olen üldiselt kursis. Olen ka muusikaraamatukoguhoidja, nii et ma näen palju nimesid ja need jäävad meelde. Kuid ma ei ole tema muusikat konkreetselt kuulanud ja ei teadnud temast palju. Väga tore oli tänasel üritusel Tormisest rohkem teada saada. Tundub, et ta on eestlaste jaoks nagu Béla Bartók ungarlastele. Lahe kuulda, kuidas ta käis ringi ja kogus neid traditsioonilisi laule ning kasutas neid oma loomingus. Nüüd olen teadlik, et olemas on Veljo Tormise arhiiv (Veljo Tormise Virtuaalkeskus), ning soovin kindlasti seda uurida.”

Tamara Mexico Cityst: “Kuigi ma ei ole muusik ega laulja ega räägi ka eesti keelt, tundsin, et saan täiel rinnal osaleda. Minu meelest oli koorijuht-dirigent Celia Roose väga kaasahaarav. Ta suutis meile laule õpetada, ilma inglise keeles rääkimata, mis oli hämmastav. Teksti lugemine oli raske, pidin kuulama, kuidas kõik teised mu ümber hääldavad.” Tamara avastas, et lauldes saab efektiivselt keeleoskust arendada. “See oli tõesti suurepärane kogemus ja laulud olid fantastilised. Veljo Tormis oli imetlusväärne helilooja!”

Küsitles Iti Teder (Veljo Tormise Virtuaalkeskus).

Foto: Nele Hendrikson