Veljo Tormise sünniaastapäeval toimunud kontserdil anti üle ka helilooja nimelise fondi preemia. Selle sai helilooja Ülo Krigul. Tormise sünnikodus Kõrveaial, kohe pärast tunnustuse üleandmist rääkis temaga Paula Hakkaja. Loomingust, Tormisest ja uutest perspektiividest,

Paula Hakkaja: Kas see tuli sulle üllatusena?

Ülo Krigul: See kõlab niiviisi üsna trafaretse vastusena, aga see tuli ikkagi täieliku üllatusena.

Paula Hakkaja: Miks just Tormise muusika sul nii-öelda hinge laulma paneb?

Ülo Krigul: No Veljo Tormis muusiku ja helilooja ja ja mõtlejana on selles mõttes niivõrd mitmekihiline ja paljudesse suundadesse mõjutanud, et seda kiiresti kokku võtta on keeruline. Mulle tundub, et Tormis on natukene nagu üks maastik, kus me elame ja tegutseme ja ega ma ei tea, künkad mäed, orud, mingid teekäärakud, kus me igapäevaselt oma asju ajame, ega me kogu aeg neid ei märka ja noh, nii-öelda ei mõtesta neid. Ja samas nad väga otseselt ja igapäevaselt meid ja meie tegemisi kujundavad ja mõjutavad.
Mulle tundub, et Tormisega on samamoodi, et tema teosed kui ka tema mõtteviis ja tema õpetused, õpetussõnad mõjutavad ka edaspidi Eesti muusikamaastikku ka juhul, kui üldse tingimata ei pea olema akadeemilise muusikaga seotud. Et see avarus, mis tema loomingus ja tema loomingulises kontseptsioonis on, et see on kindlasti nagu žanrite ülene ja ühendab sellesse kõlaruumi palju erinevaid loojaid.

Paula Hakkaja: Mis sinu perspektiiv on, et mis veel siis nagu nii-öelda noorte heliloojate südames ja ka lihtsa inimese südames Tormise muusikat siis nagu edasi kannab ja garanteerib seda, et see siis ka jääks meie kultuuri 30 aasta pärast?

Ülo Krigul: Tegelikult juba praegu on päris palju juhtunud. See mõtteviis, mis ta on meile andnud vabavarana nii-öelda kasutamiseks, ma arvan, et see on vähemalt sama oluline seal kõrval, kui tema teosed.

Paula Hakkaja: See on huvitav, see, et sa selle elektroonilise muusika välja tõid, ma päris palju vahepeal panen tähele, et nende klassikalise muusika, koorimuusika ja elektroonilise muusika vahel on nagu piir tõmmatud. Kas sul on sellele mõttele veel midagi lisada või midagi innustavat siis öelda just nagu noortele nii-öelda eksperimentaalsetele heliloojatele?

Ülo Krigul: Ma arvan, et tegelikult ikka päris hea mitu aega juba need piirid on pigem lahti. Enam nii- öelda viisat ei küsita ühele või teisele poole. Et muusikas, heliloomingus ikkagi üks olulisemaid tööriistu, on kõrv. See, millist instrumenti sa kasutad, see on natukene juba järgmine valik. Ja sellest on, ma arvan, et ikkagi juba 15 aastat kindlasti möödas, kui koos Aivar Tõnoga kutsusime ellu nii-öelda sellise projekti, kus siis erinevad elektroonilise muusika artistid Veljo Tormise teoseid aluseks võttes lõid töötlusi. Ja siis meil olidki sellised workshopid, kus Veljo käis ja rääkis, kuidas tuleb teha. Ja siis igaüks siis võttis sellest teadmisest nii, mis tal võtta andis ja sellest sai plaat ‟Laulu jäävuse seadus”. Et see on ka üks selline ilus näide selle kohta, millest ma enne rääkisin, et tema see töömeetod või see, kust ta inspiratsiooni ammutas ja kuidas ta sellega töötas, et kuidas see meetod kui selline kandub edasi igaühele siis omaselt.
Lihtsamalt vaadates need lood on ikka samad kogu aeg olnud ja see, mis me eri aegadel nendele lugudele omalt poolt juurde anname, ongi see jutustamise, loo jutustamise viis. Jah, see ongi see väärtus, mis meil neid lugusid edasi kandes on siis omalt poolt juurde anda.

Paula Hakkaja: Räägi natuke, et kuidas sa ise leiad selle uudse lähenemise Tormise muusikale enda töös?

Ülo Krigul: Ma arvan, et see ongi selline asi, et nagu me enne rääkisime siin, et see on üks maastik, mida mööda me uitame üles-alla ja tingimata igapäevaselt ei pea selle peale mõtlema, kuidas nüüd täpselt ma seda pärimust või traditsiooni mõtestan. See on meiega nii-öelda paratamatult, tahame me seda või, või ei taha, ta kujundab meid ja meie muusikat ja meie kuulamisoskust. Aga ma arvan jah, et veel kord, et Veljo Tormis oma olemise ja loomisega on midagi, mis suunab meid ka siis, kui me selle peale võib-olla ise ei
mõtle.

Paula Hakkaja: See on väga ilusti öeldud, aitäh!

Foto: Eda Hübner