Pärast tugevat õnnitlemist, peaks talle ja kõigile teistele hüüdma: ‟Elagu muusika, millel tema on aidanud inimesteni jõuda ja suuremaks saada!”

Dirigent on vahendaja. Ta juhatab muusikuid. Tema kujutlus vormib muusikale reaalse kõla, kergitab selle üles noodipaberilt, liigutab ruumis ja saadab näiliselt kergete käeviibete saatel kuulajate poole. See, mis tema ja teiste muusikute vahendusel selles ruumis sünnib, on osa muusika müstikast. Mitte igasugune muusika ei saa lennata, ja mitte alati ei pane muusika kuulajani jõudes inimeste tundekeeli võbelema. Hulk tegureid peab klappima – heliloojal, esitajatel ja kuulajatel. Kaljuste on umbes poole sajandi vältel tegutsenud viljaka muusikalise kirgastajana, aidates innustada nii muusika loojaid, läitnud sädeme paljude muusikute silmis ja täitnud loendamatute kuulajate meeli üleva tundega muusikast.

Kuigi ta on rahvusvaheline tegelane, on Kaljuste muusikat tehes ikkagi ja alati olnud eelkõige eesti mees – Eesti Mees suure algustähega.

Veljo Tormise muusika on üks nendest kilpkonnadest, kelle turjale toetub Tõnu Kaljuste helimaailma üks kolmest suurest tugisambast. Teine on Arvo Pärt ja kolmas kõik muu.

1970ndatel tunnistas Kaljuste ühes intervjuus, et ilma Tormise muusikata poleks tõenäoselt tema koori sündinud. Me ei tea, mis oleks dirigendist saanud ilma Selle koorita, kuid Kaljuste Koor – Eesti Filharmoonia Kammerkoor – on punkt, mille ümber kõik on otsekui tiirelnud.
Kõigepealt lauldi suureks Tormis ja viidi tema juurtetunnetus maailma, pärast seda toimus sööst kõrgetele orbiitidele Pärdi muusikaga. Tuli Grammy ja teised tunnustused laiast ilmast. Palju muusikat – mitmesugust.

Elutöö ei ole veel tehtud. Muusika kestab edasi. Tormis, Pärt ja teised. Tõnu Kaljuste oskus võimendada muusika ülevust on elujõus. Kuulaja rõõmustab.

Foto © Tõnu Tormis (1978)