Tiia Järgi pühenduskõne Veljo Tormise 95. sünniaastapäevaks

Ajaloolised faktid on peaasjalikult psühholoogilised faktid, ütleb Marc Bloch oma ajalooapoloogias. See on paljudele tuttav fraas, kuid palju me selle üle järele viitsime mõelda, see sõltub juba meist endist.

Veljo Tormis inimesena – kõrge moraaliga, suure eneseväärikusega, täpne.
Kellaaegadest kinnipidamine oli tema jaoks väga elementaarne. Ta pidi ükskord mulle külla tulema ühte asja ajama ja kokkulepitud aja eel ta helistas ja ütles: ‟Ma jään viis minutit hiljaks.” Mina olin kodus, mitte ei oodanud tänavanurga peal. Vaat see, et ma jään viis minutit hiljaks – ma ei salga – see jättis mulle väga sügava mulje.

Sakslane ütleb, kord asjades, on kord mõtetes.
Kes on näinud Veljo käsikirja koopiaid, saab aru, millest ma räägin. Veljo noodikiri oli nii selge ja nii üheselt mõistetav, et ta peaaegu ei vajanudki noodikirjutaja abi. Vast ainult konkursitöödes, kus käekiri oleks muidu reetnud autori.
See kirjatäpsus tähendab ka interpreedi jaoks helilooja nõudlikkust kirjast kinnipidamisel.

Mõeldes Tormise tehtule, tundub mulle, et ta ei olegi niisama lugusid kirjutanud. Lood on kõik sõnumiga.
Ma tahaksin teda nimetada sõnumitoojaks.

Kunstnik näeb selgemalt ja kaugemale kui tavainimene ja seetõttu ta märkab mitmesuguseid lähenevaid, häirivaid tegureid ühiskonna jaoks ja annab sellest oma teostest teada. Sellele on omal ajal ühes oma kõnes juhtinud tähelepanu Benjamin Britten.
Minu meelest oma teostega on Veljo Tormis seda meiega, kuulajatega, pidevalt teinud. See äratab lihtsalt imestust ja imetlust. Kui aegumatud on Tormise sõnumid, kui sügavalt nad toimivad.

Ja kui mõelda, mis garanteerib selle sõnumi jõudmise meieni, kuulajateni, siis ma arvan, et see on teoste konstruktsioon. Teose ülesehitus on Tormise ajas, aegruumis sõnumikandjana üks võimsamaid Eesti muusikas.
On teada, et Tormis hoolis oma teoste täpse kõlapildi saavutamise eest. Et ta oli nii-öelda proovide helilooja. Ta istus proovides, kuni lõpptulemus teda rahuldas.

Meie suhtumine rahvalaulu.
Meenutage, kuidas see on muutunud Veljo Tormise intensiivse tegevuse toimel.
Asjaolu, millele oli juhtinud tähelepanu vähemalt kahe põlvkonna jagu vanem Bela Bartok ja hiljem meil Tormis, et rahvalaul või ütleksime, rahvaviis ei ole teema, vaid on iseseisev terviklik kunstivorm.

Üks asi on seda öelda, teine asi on seda kunstivormi ja tema eksisteerimise tingimusi nii hästi tundma õppida, et sa hakkad seda tajuma endastmõistetavana.

See kõik kordub. See loovisiksuse roll ühiskonna ees jääb ühiskonna poolt tema eluajal reeglina mõistmata.

Foto: Klassikaraadio