Tere, Olev. Su tuur on läbi saamas ja sa lähed tagasi Austraaliasse. Tänu sinu loomingule on minu jaoks rahvamuusika saanud täiesti uue tähenduse. Mida sinu jaoks tähendab rahvamuusika?

Rahvamuusika, mida tähendab rahvamuusika? Mina ei tea. Ma arvan, et ta on selline suur ja lai küsimus.
Ta võib olla kas ühiskondlik või ka individualistlik. See on nii nagu juhtub. Oleneb, missuguses kontekstis oled. Kui üksipäini teed seda, siis sa võid ikka rahvamuusikat teha, sest rahvamuusika ei ole ainult üks asi, ta on terve ajalooline perspektiiv.
Ja kui ta on olemas, siis tähendab, et ta on ka arenemas. Ma ei leia, et rahvamuusika oleks midagi, mis muuseumis istuks. Ja sellepärast on mul sama luba kui kõigil teistel sellega teha, mis iganes ma soovin.
Jah, seda saab käsitleda nii mitut moodi, kas ühiskondlikult või individuaalselt.

Ja millises perspektiivis näed sa Veljo Tormise muusikat kui rahvamuusikat ja mida see on andnud sulle kui eestlasena oma juurte leidmisele Austraalias?

No, ma ei leidnud oma juuri, juured leidsid minu.
Tormis oli see, kes ajas ajavarjust välja need vanad lood ja traditsioonid ja kõik tulid kuidagi väga hästi esile. Kuidas tema seda kõike tõlgendas ja kuidas ta ehitas tonaalsuse selle
ümber – see oli nagu vahendaja, see oli nagu moodne pop, see tema tonaalsus.
Ja see äratas uudishimu ja huvi, ja siis kuidagi sealt nägin ära, et jah, rahvamuusikaga saab igat asja teha. Et see ei ole ainult nii, et laulad mingi viisi ja värssi. Sellega võib väga palju ära teha.

Aga miks see on iseasi? Ma arvan, see tuleneb sellest, et ta on minu kogemuses kuidagi loomulik. Kui sa juba eesti keelt räägid, siis sa seda ka laulad.
Nii et Tormis, ma arvan, ega ta muud palju ei teinud. Põhiliselt oli kõik ikka pärit laulust, Eesti laulust ja hõimurahvaste laulust ka. Aga kõik oli nagu tuttav ja kõike ta oskas arendada.
Nii et mulle ja minu kõrvadele oli see tore ja müstiline.

Millal Tormis esimest korda sinu ellu sattus?

Heliplaatide kaudu. Minu täditütar tuli Eestist tagasi 1970. aastal ja tal oli patakas heliplaate. Seal olid just sellised suured kooriloomingulised tööd. Tegelikult nad ei olnudki nii väga rahvamuusikaga seotud. Mõni küll oli, aga näiteks “Hamleti laulud”, “Maarjamaa ballaad” ja “Kolm mul oli kaunist sõna” olid sellised suured, rasked ja tõsised tööd. Ja seal oli teatud sügavus, mis kuidagi äratas sellist huvi ja läks otse.
Seal oli midagi väga tuttavat ja sealt oli kuulda juba, kuidas ta oma arranžeeringutega ehitas seda rahvalaulu ümber.

Ma saan aru, et sa võtsid siis Veljo Tormisega ka ühendust. Milline oli su mulje Tormisest kui inimesest, kui te kohtusite ja kirjavahetust pidasite?

No, oli tõesti jah, päris loomulik suhe.
Ja mis mind vaimustas, näiteks kui ma käisin Kullamäel tal külas, tema töötoas. Tal oli vist seal mingi saun. Sellepärast, et ei tohtinud ju vee ääres elamut olla Nõukogude ajal, aga
ta nimetas selle saunaks. Tegelikult oli see tema tööruum, kus tal oli klaverike ja seal ta siis oma loomingut valmistas. Ma käisin seal vist 92. aastal. See oli tema 62. sünnipäev.
Ma olin seal oma onu pojaga ja Coralie Joyce’iga Austraaliast, kellega ma tegin koostööd “Ingerimaa õhtute” plaadi juures. Seal me siis olime ja Tormis viis meid sinna-tänna. Tal oli selline hea taju kõigest ümbritsevast.
Käisime vaatamas ka kiviaja madalaid kalmeid. Mina hulkusin seal ringi, arvasin, et ehk teeme minust hauas lamamas pildi. Tema juba eemalt tunnetas, et ei, sellist asja ei tee. Tal oli selline, nagu ta ütles, kõhuhääl. Ta aimas, millega inimesed hakkama võivad saada.
Tal oli taimestikust palju rääkida ja ilmast ja ajaloost ja kõigest. Muusikast me tegelikult palju ei rääkinud. Ta hüppas kiigelegi. Tema naine oli päris mures, sest tal oli midagi südamega. Ta kartis, et võib-olla teeb endale liiga. Aga Tormis oli nagu ikka, tal oli palju energiat.

Ja ta oli vastutulelik, just muusikaga. Kui ma palusin temalt nõu või mingit arvamust või autoriõigust, siis oli ta alati vastutulelik.
Ja kui mu esimene plaat jõudis temani, kus oli üks tema lugu – seal olid kõik minu süntesaatoriga tehtud tantsulised rahvalood. Siis ütles, et just need istusid hästi, sest käredad helid kuidagi väga hästi ühtusid rahvamuusikaga.

Jaa, kõlab nagu kaks vana sõpra lihtsalt või last koos, mitte kaks professionaalset muusikut.

Absoluutselt ei. Mina niikuinii ei pea ennast ametlikuks muusikuks. Ma rohkem nagu lihtsalt mängin nende elementidega. Ma olen võib-olla rohkem kunstnik kui muusik.
Nii et minu suhe või see, kuidas ma orienteerun, on palju laiem ja vabam kui miski, mis on spetsiifiliselt muusikaga või pillimänguga seotud.
Tormis ka minu arust ei olnud. No, ta on tihtipeale öelnud, et peaaegu vastu tahtmist hakkas heliloojaks. Võib-olla ta oli selline tüüp, kes ei pidanud suurt lugu sellest stereotüübist –et tema on nüüd mingi suur helilooja. Ta leidis, et see, mida ta teeb rahvamuusikaga, on lihtsalt loomulik asi.
Nii et jah, meil on kindlasti midagi ühist sellisel moel.

Kuidas Veljo Tormise muusikat Austraalias vastu on võetud? Räägi sellest poolest ka.

Kui ma elektroonilist rahvamuusikat tegin, siis inimesed leidsid, et see oli huvitav.
Eestlaskonnal ei olnud sellega mingit probleemi. Ja mitte-eesti rahvale pakkus ka huvi. See oli nagu eksootika.
Kui me Kiri-uu kooriga alustasime, siis austraallastele väga meeldis. Kuna see oli ka neile võõras keeles, siis nad leidsid, et see on päris eksootiline.
Eestlaskond leidis, et me laulame nüüd midagi peenemat, kui neid tavalisi lööklaule ja saksapäraseid koorilaule. Et hõimurahvaste lauludes on midagi eestipäraselt ürgset. Ja
Tormise “Kalendrilauludega” me alustasime. Seal oli nii palju toredaid vinjette nagu näiteks “Õunapuu”.
Lihtsuses peitub võlu. Mina näen rahvamuusikat just sellena, et see annab sulle mingisuguse nagu mantra – nagu eestlase mantra. Aga Austraalias on see muidugi täielik eksootika – see meie väike Eesti.

Kas miski ühendab eestlaste rahvamuusikat Austraalia elu-oluga? Või siis pärismaalaste ja hõimumuusikaga? On siin mingeid paralleele?

Ei. Ma tihtipeale ütlen, et see Uus-Meremaa laulutraditsioon, Maooride laulutraditsioon on rohkem meiega sarnane, kuna nendel on koorilaul. Neil on laulufestivalid, laulukoorid ja võistlused ning kõik on hästi organiseeritud. Austraalias ei ole sellist asja. Austraalia pärismaalaste muusika on rohkem drone, nagu eestlastel on näiteks torupill. Neil on löökpillid, pulgad ja bumerangid, plaksutamine, palju trampimist ja tallamist. Nii et see on nagu rohkem tantsuga seotud. Nende mütoloogia on võib-olla ainuke asi, mis on sarnane Eesti regilauluga. Seal on kordusi ja tihti püsib samal nivool – ta ei muutu.

Maooridel tuli laulutraditsioon tegelikult palvevendadelt, kes tõid ristiusku Uus-Meremaale. Traditsiooniliselt nende ühiskonnal oli tugev sõdalaste kultuur, mida õhutasid hõimudevahelised konfliktid ressursside ja au pärast. Austraalia pärismaalased olid nomaadide rändurid, kes ei pretendeerinud oma maa omandiõigusele. Nad kuidagi ühtivad ümbruse ja ilmastikuga. Nad ühtivad selle maaga väga-väga loomulikult ja see on vana-vana kultuur ka.

Päris huvitav, et kuigi tegemist on vana kultuuriga, on nende muusika päris lihtne. Aga võib-olla on mängus nende mütoloogia. Nad ütlevad, story, story time, song lines jne.
Nendel on hea arusaam oma maast ja maastikust ja kõigest selles looduses. Nad on sellega täitsa sümpaatsed.
Linna pärismaalased on muidugi täiesti teistsugused. Nad on päris moodsad ja tarvitavad kõiksugu moodsaid vahendeid oma kultuuris.
Sa tõid päris huvitavad paralleelid välja. Eestlaste regilaul on ka tihtipeale korduv ja monotoonne.
Tormis on seda hästi osanud esile tuua! Olen tähele pannud, et kui Austraalia pärismaalaste muusikat orkestreeritakse ja arranžeeritakse, siis ei tundu nagu keegi oskaks seda korralikult teha. Aga näiteks Tormis on nii hästi sünteesinud rahvamuusikat oma loominguga, et see tundub naturaalne ja loomulik.

Muidugi on ka erandeid. Peter Sculthorpe integreeris alates 1980. aastatest oma orkestri- ja kammermuusikasse põlisrahvaste meloodiaid, rütmimustreid ja instrumente nagu didgeridoo, eesmärgiga luua selgelt eristuv Austraalia kõla, mitte lihtsalt kopeerida olemasolevaid traditsioone. Ka popmuusikas on mõned asjad väga-väga hästi tehtud.
Üksvahe istus pärismaalastele kantrimuusika väga hästi, sest nad said selle kaudu kõiki oma hädasid väljendada. Nad on ju alla surutud rahvas. Britid tulid ja ütlesid, et Austraalia on tühi maa ja et enne neid ei olnud siin kedagi. Aga see oli vale. Kuna ametlikult oli selline seisukoht, siis on nüüd tegemist, kuidas pärismaalastele natuke rohkem õigusi anda. Neil ei olnud päris hiljuti isegi valimisõigust.
Meil on see suur kivi Austraalia keskel, Ayers Rock või Uluru on selle nimi nüüd. Ja pärismaalastele anti õigus seda omada. Kujuta ette, see oli nende oma ja nendele anti õigus! Ma mäletan, et kui see üleandmine toimus, siis üks tähtis hõimurahva tegelane ütles oma kõnes, et tal on hea meel, et kõik poliitikud on kohal ja nad näevad, et me ei ole kiviga ära jooksnud.
Eestis võib-olla ei ole sellist häda olnud. Aga rahvapärandi hoidmine, selle esile toomine ja sellega töötamine vajab ikkagi panust niisamuti kui Austraalia pärismaalastel. Muidu keel kaob ja asi lihtsalt vajub ära.

Mis on sinu meelest Tormise muusika juures veel sellist, et mis seda kannab inimeste hinges edasi läbi põlvkondade?

Raske öelda. Minu arust põhiline tuleb siiski keelest enesest. Ma olen seda näinud kui ma oma ema eest hoolitsesin enne tema surma. Ma vigurdasin keelega hästi palju. Tegin oma
regilaulu taustal lihtsaid asju nagu poti peale minek ja duši alla minemine. Päris labased laulud. Tuli äkki pähe mingi pullitamine. Ma tahtsin ema naerma panna, aga võib-olla vihastasin teda. Aga vahel ta sai aru ka. Mulle hakkas see huvi pakkuma, et vaata, kuidas see iseenesest tuli – ma ei pidanud istuma maha ja midagi suure vaevaga välja nuputama.
See lihtsalt tuli keele pruukimisest. Mulle pakkus see palju lõbu.
Kui ma ema duši alla sikutasin, oli see päris raske. Nii, et laulmine kuidagi aitas, et ma oleksin lõbus selle töö juures, Ja minu arust ongi see praktiline osa rahvalaulust. Et on
olemas töölaulud ja muud laulud. Ja võib-olla on natuke nalja ka selle juures.
Nii et ma mõtlesin selle peale kõvasti. See tundus nagu loomulik asi, mida ma iial ei oleks teinud inglise keeles. See lihtsalt tuli keelest, see voolas välja. Ja ma mäletan ka kõiki neid aegu, kui me oma kambaga nalja tegime ja Eesti kogukonnas seal oli alati selline huumoririkas värk.

See on väga inspireeriv, kui laulmises on mingi tõuge, mis sind aitab elus edasi. Ükskõik kuhu lähed.

Ja kasvõi see, et siin Eestis on head suhted. Mul on väga hea kontakt olnud võõrastega, kes hiilgavalt ütlevad minu asja kohta ja ma mõtlen, et see on ju kõigest see, mida Eesti kultuur on minust välja toonud. Mina ise selle eest ei vastuta. See on lihtsalt midagi, mis loomulikult kerkib, ja nagu ma ütlesin, et kaasa aitavad sellised lihtsad asjad, millele ei mõtlegi. Nagu vannitoa kaja aitas mingil hetkel kuidagi kaasa.
Ja ma kindlasti panen pea tööle, kui koju lähen pärast seda tihedat kontsertreisi. Et mis siin tegelikult toimus ja kuidas mina südames olen reageerinud sellele kõigile, ja mida see andis teistele ja mida ma õppisin tehniliselt ning kuidas see aitab mu arengule kaasa.
Nii et need on kõik sellised põnevad küsimused ja mõtteainet on hästi palju. Ma olen kindel, et sellest tuleb ka midagi head tulevikuks.

Loodan, et tuled varsti tagasi ja siis saab jälle rääkida.

Ongi nii. Lähme ootame järgmist korda.

Foto: Olev Muska Veljo Tormise kodus (1992).

Intervjuu: Olev Muska, Paula Hakkaja (August, 2025) - Veljo Tormise Virtuaalkeskus