Veebruaris 1965 tutvustas Tormis Heliloojate Liidu töökoosolekul üht osa 10-laululisest tsüklist oma kolleegidele. Ning mitte päris tähelepanuta ei jäänud sama aja paiku ka Suure Meeskoori juurde moodustatud noortekoori esinemine Tallinna 22. keskkooli õpilastele. Õigemini oli see 23. veebruari kontsert väiksemat sorti prooviesinemine, kuid kavas oli ka ka mõned osad ‟Meestelauludest”. Koor oli siis koos käinud vaid mõned kuud.

Loetud päevad enne ‟Meestelaulud” esiettekannet Estonia kontserdisaalis selgitas Gustav Ernesaks ajalehe Noorte Hääl lugejatele, milleks vajas RAM enda juurde noortekoori ja rääkis mõne sõnaga ka debüütkontserdi kavast. Maestro kasutas väljendeid nagu ‟katsepõld” ja ‟uus lauljate põlvkond” ning ütles, et oleks ajakadu ootama jääda, millal õppeasutused suudavad neile ette valmistada uusi lauljaid. ‟Siit peab võrsuma lauljaid, muusikategelasi, muusikaõpetajaid ja koorijuhte,” kirjutas Ernesaks.
Olev Oja oli uue koori juures kõige tähtsam mees ning tema oli ka võtnud Veljo Tormisel pintsakunööbist kinni ja temalt tungivalt nõudnud noortekoori alguse jaoks uut teost. Oja algne mõte oli, et Tormis võiks ette võtta rütmiliste Ameerika spirituaalide seadmise, mis ehk ei nõuaks temalt kuigi suurt pingutust, kuid helilooja olla resoluutselt teatanud, et nii ei kõlba, tuleb ikka midagi eestimaist teha.

Tulemust kirjeldas Ernesaks kui ‟uus, uljas ja lõbus” – efektne teos, kus on kasutatud ‟igasuguseid rahvalikke nükkeid ja maneere”. Just see, mida paarikümneaastased noored mehed vahvalt teha suudavad.
Ning oma sütitava artiklikese lõpus Lauluisa suisa palus, et kõik tuleksid 9. mail uue koori kontserdile Estonia kontserdisaalis.
Lavale tuli umbes 80-pealine koor, mille keskmine vanus oli 21. Lauljate seas oli nii õpilasi, töölisnoori kui tudengeid. Ka dirigendile endal polnud veel eluaastaid 30 täis. Et kontsert kindlasti õnnestuks, toetasid esimest sammu tegevat koori vahenumbritega RAM-i solistid. Ning kontserdi keskne sündmus oli muidugi teist poolt täitev Veljo Tormise ‟Meestelaulud”, mille tekste oli ladusamaks kohendanud Paul-Eerik Rummo.

Ajalehe Kodumaa arvustus märkis, et publik võttis uudisteose soojalt vastu, Noorte Hääl lisas, et musitseerimisrõõmus oli kordumatut kevadist hõngu. Arvustaja Marika Oja lisas kontserdi peateost iseloomustades, et ‟Meestelaulude” ettekanne oli meie igihalja rahvaliku huumori pidupäev.
Veidi enam kui aasta hiljem jõudis ‟Meestelaulud” etendusena Vanemuise lavale ning aasta aastalt ilmnes üha enam, et meeskoorid tahavad neid laule laulda, ja mõnda neist erilise hooga. Aastakümnete möödudes võis nentida, et tegemist on Veljo Tormise loomingu ühe populaarseima meeskooriteosega.

60 aastat hiljem pulbitsevad need laulud endiselt elujõust.