Aastad mööduvad. Kaugeltki mitte kogu muusika ei liigu aja kulgedes vooluga kaasa. Suur osa pudeneb unustusse. Eluliikumises inimesed lihtsalt ei suuda kõige uue ja olnuga suhestuda – seda on liiga-liiga palju. Ja siis nad nopivad nagu kaubamaja riiulitelt üksikuid kilde, mida arvavad endale sobivat või vaja minevat.
Muusikutele on see sageli traagika. Nad pingutavad, annavad endast kõik, kehastuvad üksikutel erilistel hetkedel muusika iluks – on sellega koos ja selles sees ning toovad teistele sealt sõnumeid... Aga seda tihti ei märgata. Või pannakse tähele liiga vähe.

Nendel muusikutel, kes mängivad pilli, on lihtsam, sest ühele kontserdile järgneb teine ja seal ehk märgatakse interpreeti rohkem ja aplausis kostev tunnustuse kaja pakub kiiret lohutust. Aga mida peab tundma üks helilooja, kes kogu elu vältel ehitab väikeste kildude haaval oma teostega üht suuremat ... ei teagi, kuidas selle kohta öelda, mis see on. Igatahes see ON. Sageli inimesed ju tajuvad, et mõne komponisti loomingu kogum on enam-vähem terviklik idee ja kõla ja tundemassiiv, millega kokkupuude võib pakkuda õnnestavalt elamuslikke hetki. Niisuguseid kogemusi, mis kinnitavad, et muusika ei ole pelgalt ajaviide ehk meelelahutus, vaid selles on ka inimliku eksistentsi mõttes vajalikke kvaliteete, midagi “suuremat kui elu ise”.
Tormis ja Pärt on ehk sellised. Ebakindla kõneviisi tingib asjaolu, et jutt on millestki käega mittekatsutavast, parameetrid on subjektiivsed ja terviku väärtuse määrab eelkõige esteetiline ja intellektuaalne hinnang.
Kui paljud inimesed on nõus ja ühel meelel, et “siin midagi on”, siis tekib ka väärtus. Mis omakorda on veel laias laastus kahesugune. On muusika, mida austatakse ja millest peetakse lugu, aga eriti palju ei kuulata. Ning on selline, mille juurde pole vaja inimesi eriti meelitada, nad tulevad ise kokku ja n-ö kasutavad seda. Ning me ei räägi siinkohal popmuusikast.

Liiga pika jutu järel Veljo Tormise juurde tulles on ehk oluline üritada tema kuvandit kuidagi sellesse pilti positsioneerida. Arvamused, et hea muusika kõneleb enda eest ise (teda pole vaja tõlkida) ning väärt heliteos leiab üles tee kuulajani, on sügavalt eksitavad ja loosunglikud – sama petlikud kui peibutusjutt Ameerika Unelmast.
Kui taas võrrelda Arvo Pärdi ja Veljo Tormise esile kerkimise teekonda, siis ei saa Pärdi puhul “hea õnne” tegurit alahinnata. Ilma produtsent Manfred Eicheri õhina ja väikese ringi tippesitajate toeta ei pruukinuks tema muusika sobival hetkel nii kiiresti ja nii kõrgele tähelepanuorbiidile kerkida.
Tollal üllatas ja rabas see Arvo Pärti ennast ka. Tormise õnnestumised olid sellega võrreldes märksa pisemad.
Kui veel Pärti ja Tormist korraks võrrelda, siis on esimese muusikal praegu märksa rohkem tuult purjedes ja hoog sees ka ilma erilise kaasaaitamiseta. Tema muusika helikeel on universaalsem ja sõnum, mida see kandma mõeldud, laiema kõlapinnaga. Tundub, et hulk inimesi üle maailma vajavad praegu just selle tunde sees olemist ja selle tuge.
Tormise muusika seevastu on geograafiliselt lokaalsem, laulud enamasti arusaamatult võõras keeles ja kõla vähem universaalne. Tema purjedesse oleks vaja tuult kuskilt tublisti juurde leida.
Selles Veljo Tormise kultuuriseltsi ja Veljo Tormise virtuaalkeskuse mõte ongi, et seda üritada.

Viis aastat tagasi, kui möödus 90 aastat Tormise sünnist, läks ratas suurte lootustega veerema. Taust oli lühidalt kokku võttes selline, et pärast seitsmekümnesena heliloominguga lõpparve tegemist, hakkas Tormis väikeste sammude haaval oma tööriiuleid koristama ja enda sõnul tegema kõike, mida suutis, et tema loominguline pärand oleks paremini kättesaadav. Ta jagas oma materjale raamatukogudele, arhiividele ja muuseumidele, korrastas noote, üritas nii palju kui hääbuv tervis lubas edendada inimeste üldist regilaulualast teadmist.
Ei ütleks, et see tegevus oli üdini süsteemne, aga selles oli sihikindlus. Juba see, et ta oli enne seda loominguga lõpetamise punast joont teinud Priit Kuusega läbi pika jutumaratoni (mees, kes liiga pikka juttu ei armastanud) ja sellest tuli kokkuvõtlik raamat “Jonni pärast heliloojaks”; ja veidi veel varem oli Tartu ülikoolis pidanud kaunite kunstide professorina suurt kokkuvõtmist ja eneseanalüüsi eeldanud loengusarja (mille põhjal Urve Lippus koostas raamatu “Lauldud sõna”), näitab, et Tormise jaoks oli õhus soov otsi kokku siduda ja üldistada.
Kui ameeriklanna Mimi Daitz kogus Tormise abiga materjali oma inglisekeelse raamatu tarvis, siis selle käigus korrastas helilooja oma loomingunimekirja: valis mõnele erinevate pealkirjavariantidega teosele välja õige tiitli, peitis mõned päris vanad muusikatükid kaugemale sahtlinurka ja kontrollis kõik veel korra üle.
Siis hakkas Tõnu Tormis tegema veebilehte www.tormis.ee, pani sinna koopiaid artiklitest ja arvustustest ning laadis vaatamiseks ka Daitzi raamatule tehtud korrektuuridega teostenimekirja.
Veljot ennast huvitas väga, et tema tegevuse jäljed, mis lisaks arvukatele heliteostele sisaldasid ka muusikalise emakeele asja ajamist, regilaulu edendamist ja mitmesuguseid rahvamuusikalisi toimetamisi, oleksid huvilistele kättesaadavad. Tema oli see, kes seda huvi püüdis suuremaks õhutada.
Ja ta ei tahtnud ju endale monumenti ja nagu hiljem selgus, isegi mitte hauakivi. Ta tahtis, et mõte ja heli, mis teda ennast kannustas, innustaks ka teisi. Sest kui heli kõrvadeni ei jõua ja mõte inimesteni ei küündi, siis ei innusta see ju kedagi. Just niimoodi vähehaaval ja suurema kärata see idee idanes, kuni vormus millekski Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva eel. Tormise kultuuriseltsi juht Ulvi Rand kuulutas juba siis, et liikumise suund ja eesmärk peab olema “Veljo Tormis 100” suurelt ette võtta.

Veebiaadress veljotormis.com, mille Tõnu Tormisele oli lahkesti loovutanud Kanadas Tormise andmebaasi tegemist alustanud Alan Teder, tegi lühikese ajaga suure sisuhüppe ja sai pisut nagu poolelioleva ehitusplatsina helilooja 90. sünniaastapäeval avalikuks. Sealt algas teekond saja poole.
Kui teoste nimekiri oli seal seesama, mida Veljo Tormis koos Mimi Daitziga lihvis, siis ligemale 800 nimetusega diskograafia oli päris uus.
Peab tunnistama, et tehniliste probleemide taha takerdumine on järgmisi suuremaid hüppeid olulisel määral pidurdanud, aga sihikuseadmisest rääkida saab ju ikka. Sellest, mida veel ei näe. Näiteks kõik, mis on seotud trükistega, kirjapandud sõnaga. Noodid, raamatud, artiklid, kavalehed ja muud jäljed. Suurel määral just selline osa, mis mõtestab, selgitab ja annab näpuga järge ajades uurida möödanikus toimunud protsesse. Näiteks ilmus ainuüksi nõukogude ajal Tormise noote mõnesajas trükises. Lisaks noodikirjastuste väljaannetele lood õpikutes, kogumikes ja brošüürides, aga samuti väikesetiraažiliste rotaprinditrükistena, mida vaid üksikud silmad on näinud.
Miks mitte neid eksponeerida? Kasvõi kaane kujutiste, tiitellehtede ja eessõnadega, kui noodimaterjal ise jääb juriidika konksude taha pidama.
Muidugi võib ette kujutada kedagi ütlemas, et minge raamatukokku, arhiivi või muuseumi ja näete neid ise, aga niimoodi ütleja kõlab tänapäeval õõnsalt. Isegi teadustöödega tegelejad ja uurijad ei leia enam aega, et minna kuhugi midagi riiulitelt otsima või avastama. Veebis ja digimaailmas on need teekonnad märksa lühemad.
Või näiteks artiklid perioodikas – materjal, milles on kolmveerandsajandi vältel lühemal või pikemal moel kajastatud Veljo Tormise muusikat või tegevust. Me oleme neid praegu üles leidnud umbes 5000 ringis ja töö jätkub. Plaan on need nähtavaks teha. Kas koopiate või sisukirjeldustena, süstematiseeritult ja moel, millest oleks tervikpildis võimalikult palju kasu.
Või näiteks Veljo Tormise kirjavahetus. Muusikamuuseumis on tuhatkond Tormise kodust pärit kirja, millel helilooja on adressaadina, kuid tema enda kirjutatud kirju on seal vaid mõned. Aga tähtsad on just need, mille ta ise kirjutas ja posti pani. Miks mitte nende jälgi ajada? Oleme juba nii mõndagi leidnud ...
Ega nendest tegutsemissuundadest pole vaja nii pikalt rääkida. On vaja ära teha. Möödunud viie aastaga on ümbritsev keskkond pakkunud mõned suured muutused, mis mõjutavad ka Tormise virtuaalkeskust. Olulisim neist on tehisintellektiga seonduv, mis äkitselt on tõstnud meie tegevuse teise valgusse.

Väga kiiresti on tulnud muutus, kus inimeste fookus infot otsides nihkub veebiotsingutelt juturobotile küsimuste esitamisele. Kui küsite näiteks midagi Veljo Tormise (või ka mõne teise helilooja) kohta, siis on päris kindel, et juba mõne keerukama küsimuse järel võite kohata selliseid vastuseid, mis on ebatäpsed või hoopis valed. Põhjus on robotile kättesaadava info puudulikkuses ning tõigas, et see valdkond on teda algoritmidega suunavate inimeste jaoks liiga marginaalne. Kui õigeid fakte ja täpsemaid üldistusi oleks infomüra keskel autoriteetsete allikate kaudu rohkem avalikult kättesaadavad, kasvaks oluliselt ka juturobotite kaudu edastuva info kvaliteet.
Aga selleks, et mõni n-ö kõrvaline nähtus pääseks sel moel rohkem pildile, on eelnevalt vaja ära teha väga mahukas töö.
Veljo Tormise virtuaalkeskus selle poole liigubki. Ilma kontoriruumideta, väga väikese tiimiga ja napi ressursiga. Pidevalt väikesi samme astudes, siin ja seal õhutustööd tehes, on Tormise muusika praegu kindlasti veidi rohkem pildil. Sest muusika ei räägi ju enda eest ise, ta ei tõlgi ennast ega hüüa: “kuula mind!”. Seda teevad inimesed. Nii need, kes tahavad, et mingit muusikat rohkem kuuldaks, kui ka need, kes tahavad kuulata. Muusika on inimeste asi.

Pikim nendest sammudest, vähemalt siiani, on Veljo Tormise ülemaailmse võistulaulmise nime all toimunud aastapikkune aktsioon, mis kulmineerus helilooja sünniaastapäeval Kõrveaial, kui seal kuulutati välja parimad. Praktiliselt üksinda on selle konkursilaadse ürituse õnnestumise taga keskuse projektijuht Iti Teder, kes suhtles muusikutega ja muusikuid ühendavate organisatsioonidega, ergutas ja õhutas neid ning agiteeris osalema. Osalemise vorm oli suhteliselt vaba ning peamine kriteerium oli seos Tormise muusikaga.
Laekus 90 videot Eestist ja välismaalt. Mõni asjaarmastajate koor tunnistas hiljem, et neile oli see esimene kord ennast jäädvustada, teistele võis see olla hea meeldetuletus meeldejäävast hetkest eestlase muusikaga. Kaugeim külaline Kõrveaial oli Taiwani koorijuht Meng-Hsien Peng, kelle kammerkoor Müller esitas Tormise “Raua needmist” juba kümmekond aastat tagasi. Esikoha pälvinud Junger Kammerchor Basel Šveitsist oli esindatud tenor Julian Schmidliniga. Prantslaste Chœur Mikrokosmose mänedžer Magali Cardeilhac tuletas oma tänukõnes meelde koori liidri Loïc Pierre sõnu, et Veljo Tormis on tema vaimne isa. Eesti parimate seas olid riiklikud esinduskoorid — Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

Autor: Immo Mihkelson (Veljo Tormise Virtuaalkeskus)
Artikkel ilmus ajakirjas Muusika.