Kammerkoori Mikrokosmos kunstiline juht Prantsusmaalt, Loïc Pierre räägib oma projektist "The Saga of the People without Armor", mille keskmes on Veljo Tormise looming. Olles Tormisega isiklikult kohtunud täpselt 35 aastat tagasi, rõhutab Pierre tema muusika universaalsust ja mõju oma kunstilisele arengule nimetades eesti heliloojat oma muusikalise teekonna vaimseks isaks.

Loïc Pierre'i projekt hõlmab umbes kakskümmend Tormise teost ning valikut Arvo Pärdilt ja Cyrillus Kreegilt, et tähistada nende sünnipäevi 2025. aastal. See projekt väljendab Mikrokosmose pühendumust 20. ja 21. sajandi muusika uurimisele, kaasates kaasaegseid heliloojaid ning samal ajal austades Veljo Tormise pärandit.

"Põhimõtteliselt loome selle projekti kaudu teatrilavastust, mida saab kohandada erinevatesse keskkondadesse, alates kirikutest kuni tehasteni, kuid eelistatult sooviksime juurdepääsu teatrisaalidele, mis on kooskõlas Mikrokosmose kooriteatri põhimõtetega.
Siin on mängus kolm põhielementi. Esmalt süveneme Veljo Tormise loomingu meloodilisse, rütmilisse ja harmoonilisse peensusse, mis kajastab Eesti muusikalist olemust. Teiseks võtsin Tormise palvel ette tema teose prantsuse keelde tõlkimise ja kohandamise. Kuigi alguses olin selle osas tõrges, avaldasid Tormise järjekindlad jõupingutused mõju, eriti pärast tema surma 2017. aastal. Töötades koos andeka prantsuse luuletaja ja muusikuga, üritasime mitte lihtsalt tõlkida, vaid tabada Tormise muusika olemust prantsuse keeles, püüdes säilitada eesti keelega sarnaseid keelelisi nüansse ja tooniomadusi. See oli tohutu väljakutse, arvestades tõlkimise keerukust ja originaalteksti reetmise riski. Tahtsime tekitada prantsuse keeles sarnast emotsionaalset resonantsi ja keelelist ilu, austades samas mõlema keele loomupärast musikaalsust.”

Loïc Pierre jätkab: „Ent kui rääkida teemadest nagu armastus, mis nõuavad õrnust ja nüansirikkaid väljendeid, pidi prantsuse keel leidma oma hääle - midagi, mis rõhutaks prantsuse luule tuntud muusikalisi, harmoonilisi ja lüürilisi omadusi. See kohanemise keerukas protsess nõudis aastaid pühendunud tööd. Lõppkokkuvõttes saavutasime tulemuse, mis rahuldas nii mind kui ka mu libretist Pierre Giefi. Koos Mikrokosmosega viisime läbi mitmeid proove, mis andsid rahuldava tulemuse.
Seega on meil kaks põhilist suunda. Esiteks, tutvumine Tormise loominguga, süvenemine Eesti kultuurimaastikku ja laiemalt Balti regiooni ajalukku. Teiseks, prantsuse värvide ja poeesia integreerimine.
Nüüd visuaalsest aspektist, mis võib mõnda kuulajat üllatada või isegi häirida. Ma oletan, et Eesti kultuuris, kus on suur rõhk etenduskunstidel nagu teater, tants ja laul, on sarnasusi Kabuki teatriga. Kabukis sulanduvad näitleja, laulja ja tantsija ühtseks tervikuks – kontseptsioon, mis kajastub ka eesti kultuuris, kus esinemine on nende kunstivormide ühendamiseel terviklik.

Olles lummatud No-teatrist, Kabuki teatrist ja Bunraku teatrist, nägin ma suurt potentsiaali. Ma visualiseerisin Eesti kultuuri uut tõlgendamist läbi Kabuki teatri prisma, sulandades selle olemuse ja andes sellele uue tähenduse. Meie idee pole esitleda puhtakujulist Kabuki esitust, vaid pigem rõhutada selle kultuuri universaalsust. Me soovime tuua esile Kabuki erksaid värve ja füüsilist väljendust ning näidata selle sügavat seost maaga, samuti Veljo Tormise muusikas ja prantsuse luules peituvat humanismi. Need kolm erinevat maailma sünteesituna moodustavadki meie töö olemuse.
Eesmärk on tuua teos Eestisse, eriti Tallinnasse ja Tartusse, ning rõhutada selle universaalsuse ja sügava humanismi sõnumit. See projekt on olnud mu südames alates Tormise esimesest külaskäigust Prantsusmaale 2002. aastal, millele järgnesid visiidid 2004., 2009. ja 2010. aastal. Ma loodan jagada selle ulatusliku ja rikastava ettevõtmise vilju.”

Intervjuu viis läbi Iti Teder Tartus, 2. mail 2024 (Veljo Tormise Virtuaalkeskus).