7. veebruaril möödub 90 aastat Ivalo Randalu sünnist. Läti ja võib-olla ka Liivi juurtega mees kirjutas ennast Eesti muusikaajalukku kirka propagandistina – muusika populariseerijana, inimestele lähemale viijana.

Näpuga tegude nimekirjas järge ajades võib tunduda, et Ivalo Randalu jälg muusikaajakirjanduses polnudki ehk teab, mis suur või loetelu mõttes pikk ja sisult kaalukas. Kuid tema tegudes oli külluslik annus kirge ja emotsionaalsust, mis mõjutas kuulajaid tugevasti.
Randalu oli 1950ndate teisel poolel Veljo Tormise õpilane Tallinna Muusikakoolis ja 60ndatel oli ta Eesti Raadios mitme Tormise muusikat tutvustava olulise saate autor. Tormise muusikast kirjutas ja rääkis ta hiljem korduvalt.

Veljo Tormis oli Tallinna muusikakoolis õppejõud vahetult pärast õpingute lõpetamist Moskvas. Lisaks päevastele loengutele asutas ta seal ärksamatele õpilastele loominguringi, mis käis koos pärast tunde. Ivalo Randalu oli üks nendest, kes sai sealt impulsse – nagu ka Arvo Pärt, kellega ta hiljem õppis Heino Elleri käe all konservatooriumis.
Ernesaksa meeskoor laulis 60ndatel Randalu lugusid ning mitmed teised ka. Ta kirjutas muusikat filmidele ja sai ise ka pisut näitlemist proovida. Aastaid tegi ta raadios saateid. Seal oli ta uuema kõlaga muusika tutvustaja, kuivõrd see tollastes oludes võimalik oli. Mikrofoniga tõmbas teda ikka sinna, kus oli inimesi – reportaaž ja otse-eeter oli Ivalo Randalu sõiduvesi. Vanadel salvestustel on hästi kuulda, kuidas raadiomees nautis inimestega suhtlemist, olgu siis mikrofoni ees ooperiteatri iseteadlik riietehoidja või tollal juba kõmuline Arvo Pärt, kes „kunagi ei andnud intervjuusid”.
1970ndatel oli Randalu televisioonis ja 1980-1990ndatel töötas Teatri ja muusikamuuseumis, sobrades arhiiviriiulite vahel siinse muusikaajaloo pudemetes.
Ta kirjutas mõned raamatud ja väga suure hulga artikleid, sealhulgas mitukümmend Veljo Tormise muusikaga seonduvat.

1995. aasta lõpus tegi Ivalo ajakirjanikuna kaasa Eesti Filharmoonia Kammerkoori reisi Itaaliasse ja kirjutas sellest sarja artikleid Sõnumilehes. 14. detsembril laulis koor esimest korda Rooma Püha Ignatiuse katedraalis (Chiesa di Sant'Ignazio di Loyola) ja nimetatud kontserdi eel tegi Tõnu Tormis ka selle fotoklõpsu Tõnu Kaljuste, Ivalo Randalu ja Rooma sümbolehitisega.

Niisuguseid kohti on miljonite jaoks ainult üks – Rooma. Siin tulevad taevas ja maa teineteisele tõesti vastu ja pole tähtis, oled sa pagan või kristlane, millise jumala oled sina valinud või milline on sinu valinud. Ometi on tõdesidki ainult üks, kuid igaühel on see oma.

Veel üks katkend Ivalo Randalu artiklist „Taevasel maal” (Sõnumileht 23.12.1995)

/.../ rohkem kui Bachi jt. üldnõutavaid lääne varasalvest on eelmisest kümnendist peale kõikjal esitatud, seega teavitatud, Pärti ja Tormist. Kui Pärt oma vokaalmuusikaga tõusnuks ka Kaljuste koorita maailmas huviorbiiti, siis Tormise viis Ida-ja Kesk-Euroopa piirist üle põhiliselt just see koor.

Noorusaja õpingukaaslane Priit Kuusk ütles järelhüüdes Ivalo Randalule 2019. aastal: „Temast sai Eesti muusika oluliste asjade märkaja ja nende eest võitleja.”
See oli sõbralik ja ilma igasuguse vägivallata võitlus. Ei mingit rusikatega vehkimist ega sõjakaid hüüdeid. Ikka lahkesti ja naeratusega edastatud tungiv kutse muusika juurde.