Eesti on riik, mille ajalugu on praktiliselt määratlenud tema vastupanu jõud. See on üle elanud mitmeid laastavaid lahinguid oma pinnal ning pidanud taluma pikki okupatsiooni perioode, mis on sügavalt häirinud rahva võimet väljendada ja isegi mõista oma rahvuslikku identiteeti. Viimane okupatsiooniperiood, mis lõppes alles 1991. aastal, oli eriti märkimisväärne selle poolest, et eestlased – koos oma Balti naabrite lätlaste ja leedulastega – saavutasid suuresti ise oma vabaduse tänu "Laulvale revolutsioonile". See oli 1980. aastate lõpus alguse saanud suurte lauluprotestide ja meeleavalduste sari. See revolutsioon ei kinnitanud mitte ainult muusika jõudu kukutada rõhuv režiim ja tuua kaasa püsivaid ühiskondlikke muutusi, vaid veelgi enam ka Eesti rahva sügavat seotust lauluga.

Üks peamisi isikuid, kes aitas selle suhte sütitada – või ehk täpsemalt taaselustada – oli helilooja Veljo Tormis, kes lahkus meie seast 2017. aastal. Veidi enam kui pool sajandit tagasi (1972. aastal) ilmutas Tormis essee „Rahvalaul ja meie“, mis avaldas suurt mõju Eesti muusikalisele mõtlemisele ja praktikale. Tormise jaoks oli traagiline, et rahvas oli unustanud selle, mida ta kirjeldas kui „meie rahva vanima, ainulaadseima ja sajandite jooksul kõige kõrgemalt arenenud loomingu, rahva loomingulise geeniuse väljenduse“.
Tormis viitas regilaulule – Eesti omapärasele rahvalaulu vormile – ja selles olulises tekstis ei seadnud ta endale eesmärgiks pelgalt selle väärtuste ülistamist (ehkki ta tegi seda kirglikult), vaid veelgi enam regilaulu asetamise kesksele kohale riigi kultuuripärandi ümberhindamises ja taastamises. Ta rõhutas, et tema soov näha regilaulu taas Eesti lauluelu südames ei olnud pelgalt kitsarinnaline nostalgia, moevool ega mingi sentimentaalne „eestlus“. Tõeline fookus oli selle sügaval sotsiaalsel mõjul - need traditsioonid peaksid pakkuma inimestele rõõmu ja naudingut ning süvendama nende ühtekuuluvust.

Sama ühtekuuluvustunne on ka Veljo Tormise Virtuaalkeskuse südames – see on veebiplatvorm, mis loodi Tormise 90. sünniaastapäevaks 2020. aastal pärast ühisrahastuskampaaniat (Hooandja). Keskuse projektijuht Iti Teder kirjeldab seda millegi enama kui lihtsalt institutsiooni või organisatsioonina: „Me loome ülemaailmset kogukonda.“ Selle algne idee tuli Tormiselt endalt. „Veljo ei tahtnud monumente ega ausambaid – ta soovis, et tema loominguline pärand oleks ülemaailmselt kättesaadav.“
See on olnud töömahukas ja jätkuv protsess, kuna Tormise muusika paikneb mitmel pool laiali. „Me oleme kogunud neid materjale kokku ja digiteerinud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, Ajaloomuuseumist, Rahvusraamatukogust jm.“

On ilmne, et rahvalaul oli Veljo Tormisele alati oluline. Üks tema varaseim säilinud teos on „Süit Vigala rahvaviisidest“, mille ta kirjutas 1949. aastal, olles alles teismeeas. Iti Teder näeb selle taga kahte omavahel seotud vaatenurka.
Esimene puudutab okupatsiooni, mille osas Teder on ühemõtteline – tema sõnul oli Tormise rahvamuusika omaksvõtt „vaikse vastupanu vorm“ Nõukogude surve vastu. See tähendas sisuliselt taaselustamise seemnete külvamist aastakümneid enne, kui formaalne liikumine tekkis.
Teine aspekt on otsesemalt muusikaline ja isegi muusikateaduslik. Tormis – sarnaselt Bartóki ja Kodályga enne teda – ei tundnud huvi üksnes oma rahva muusikalise pärandi vastu, vaid ka sugulasrahvaste, soome-ugri rahvaste muusika vastu. Tormis rändas ringi, salvestas nende laule ja püüdis neid säilitada. „Meil on need lindistused siiani alles. Ta seisis tõesti marginaliseeritud rahvaste eest. Ta oli inimeste inimene.“
Tormis nägi regilaulu olemust ja rolli funktsionaalsena – „võimalusena suhelda ja osa saada ühisest tegevusest“ – mitte aga kunstilise või isikliku eneseväljendusena, eristades seda klassikalise muusika tavapärastest käsitlustest. See viis ta ümber mõtestama omaenda loovuse ja originaalsuse tähendust (mis oli niigi kauge avangardist) ning seadis regilaulu oma loomingu keskmesse. „See on minu kohustus,“ ütles ta otse. „Pean seda tänases ühiskonnas olulisemaks kui omaenda loomingut.“

Kirjeldades end „rohkem vahendaja kui heliloojana“, jäi Tormise looming kogu tema elu jooksul otseselt allikmuusikast juhituks ja vormituks. Ta ei püüdnud kasutada rahvamuusikat „teemaatilise materjalina ‘tõelise’ kunsti teenistuses“, vaid pigem võimendada selle loomupärast väljendusjõudu. See väljendus teostes nagu „Raua needmine“ (1972), mis keskendus täielikult regilaulule, ning tema kõige ambitsioonikamas töös, suurteoses „Unustatud rahvad“ – kuuest tsüklist koosnevas sarjas, mis tutvustab liivlaste, vadjalaste, isurite, ingerisoomlaste, vepslaste ja karjalaste rahvamuusikat.
Tormis ei seadnud neid laule ümber traditsioonilises mõttes, vaid struktureeris need suurteks rituaalseteks vormideks, kasutades pedaal-noote ja vaoshoitud harmooniaid, et suurendada nende hüpnootilist jõudu, säilitades samal ajal viiside algupärase olemuse.
Oma essees väitis Tormis, et rahvalaulu taaselustamisele annaks tugeva tõuke selle integreerimine Eesti laulupeo traditsiooni. Tänapäeval on laulupeod ühed maailma suurimad koorifestivalid, mille algus ulatub tagasi 1869. aastasse ja mis toimuvad iga viie aasta tagant. 1934. aastal lisandus laulupeole ka tantsupeo traditsioon, mis lõpuks sai lahutamatuks osaks suursündmusest.
Tormis rõhutas, et laulupeol „tunnevad inimesed alati soovi osaleda. Nad ei suuda ühineda ja kaasa laulda tavapärast repertuaari. See oleks võimalus, kus lisaks plaksutamisele ja kaasa õõtsumisele saaks kogu rahvas ka ise laulda. See oleks tõeline kõigi ühine laulupidu.

Teder toob välja (nagu ka Tormis ise), et „laulupidu oli inspireeritud saksa kultuurist [19. sajandi estofiilsete baltisakslaste mõjul], kuid Veljo Tormis esitas teistsuguse küsimuse: mis on meie emakeel?“.
Tormis vastandas teravalt regilaulu ainulaadseid omadusi Euroopa kunstinormidele. Eriti püüdis ta seda eristada meloodia ja isegi emotsiooni tavapärastest käsitlustest, kirjeldades regilaulu „absoluutset kiretust esitusel – laulmisviisi sõltumatust lauldavast materjalist“.
Tunnistades, et see stiil võib tunduda paljudele kummaline, rõhutas Tormis tema eriliselt esiletõstetud etluslikkust, võrreldes seda millegi maagilisega. „Me peame meeles pidama, et muistse rahvalaulu ja nõiakunsti, šamanismi ning loitsimise vahel on selge seos.“
Tormis väljendas kahetsust, et „meie praeguses arenguetapis peame kahetsusväärseks, et rahvuskultuur rajati minevikus peamiselt laenatud alustele.“
Sarnaselt Tormisega on ka Iti Teder veendunud, et „regilaul on eesti rahva emakeel. Seetõttu kõnetab see paljusid inimesi nii sügavalt.“

Selleks et seda kõlapinda veelgi laiendada, toimub sel aastal Eesti laulupeo raames sümpoosion Leading Voices. See kaasab igas vanuses ja erinevate võimetega inimesi, keskendudes kollektiivse laulmise uurimisele nii sotsiaalsest kui ka kunstilisest perspektiivist. Teema käsitlemiseks korraldatakse töötubasid, meistriklasse, loenguid ja arutelusid, mis kulmineeruvad mitme kontserdiga. Sümpoosioni mastaapsus on tõestuseks mitte ainult koorimuusika olulisusest Eestis, vaid ka Eesti juhtivast rollist kogu maailmas ühislaulu arendamisel ja edendamisel.

Lisaks on 2025. aastal Veljo Tormise 95. sünniaastapäev, mida tähistatakse Virtuaalkeskuse erilise konkursiga „Tormis 95: võistulaulmine“. See on rahvusvaheline võistlus, mille peamine eesmärk on innustada nii üksikisikuid kui ka koore üle kogu maailma saatma videoid oma Tormise muusika esitustest. Kuid konkurss ei piirdu ainult muusikaga – osaleda saab ka maalide, skulptuuride, luuletuste ja etluskunstidega, kõigega, mis avaldab austust Tormise pärandile.
Konkursi tulemused koondatakse Virtuaalkeskuse loodud videokompilatsiooni, mida näidatakse 7. augustil Tormise sünnikohas Kõrveaial toimuval suurel austusavalduse üritusel („Grand Tribute“) ning virtuaalselt Youtube kanali vahendusel.
See on veel üks näide sellest, kuidas Virtuaalkeskus jätkab Veljo Tormise pärandi elavana hoidmist, julgustades kõiki inimesi panustama ühistegevusse.
„Me ootame osalema kõiki ja kõike,“ ütleb Iti Teder. „Meie idee on pakkuda lava kõigile, kes soovivad midagi Tormise mälestuseks öelda.“

Selle aasta laulupidu toimub pingelisel ajal rahvusvahelises poliitikas, kuna Venemaa – Eesti endine okupeerija – püüab nüüd vallutada Ukrainat. On põhjust arvata, et ühislaulmine on sel aastal eriliselt südamlik ja liigutav ning rohkem kui kunagi varem kostab kooride kaudu Eesti tugev rahvuslik identiteet ja kultuuriline uhkus.
Sügavalt liigutatuna võtab Iti Teder selle tunde kokku, tuginedes omaenda varasematele kogemustele laulupeol. „See on see Eesti identiteedi ja ühtsuse tunne. Need laulud on nii ilusad ja me kõik tunneme neid. See on meie ajalugu – kõik, mis meid on haavanud, see, et me pole täna enam nii ühtsed, olgu poliitiliselt või muul moel, maailmas toimub nii palju – aga laulupidu on üks asi, mis meid ikka veel ühendab.“
Võib-olla ongi Eesti ja Veljo Tormise suurim pärand just see: rahvast võib alla suruda, tema häält võib vaigistada, kuid üks asi, mis ei sure kunagi, on see, mis peitub nende südames – nende laul.

🔹 Tormis 95 lauluvõistlus on avatud kuni 7. maini, finaalesinemine toimub 7. augustil Kõrveaial.
🔹 XXVIII Eesti Laulu- ja Tantsupidu „Iseoma“ toimub 3.–6. juulil Tallinnas.
📝 Artiklit toetas Eesti Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus.

Loe Bachtrackis avaldatud artiklit SIIT.

Foto: Tõnu Tormis